Emakeele Selts, Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeerium, Peterburi Eesti Kultuuriselts ja Eesti Vabariigi Peakonsulaat Peterburis korraldasid 1. aprillil 2006 VI eesti keele päeva. Kevadeti on Peterburis keelepäevale kogunetud 2001. aastast alates, kõneks on olnud Eesti keelepoliitika ning keeleelu päevasündmused, eesti kirjakeele normimine ja sõnavara, inglise, aga ka vene keele mõjud eesti kirjakeeles, eesti ajakirjanduskeel ja muutused eestikeelses lauses, Eesti murded ja nende areng.
Väliskeelepäevadel on esinejate jaoks olnud esmatähtis Eesti kodutunde viimine välismaale väliseestlastele. Eesti riik ja rahvas on liiga väikesed selleks, et mitte jätkata oma rahvusliku kultuuriruumi laiendamist väljapool kodumaad. Sellele valdkonnale on riigi toetus, ka rahaline, märgatavalt laienenud. Eestlane määratleb oma kultuuriruumi keele kaudu, Emakeele Selts loodab keelepäevade toel kasvatada ja tugevdada Eesti rahvuslikku identiteeti, mis on olulisel määral seotud emakeele oskuse ja selle kasutamisega. Sellele lisandub võimalus arendada teaduslikku keelealast diskussiooni ning saada teavet eestlaskonna ja keelepäevariigi Eestisse suhtumise kohta. Viie aasta jooksul on Emakeele Selts korraldanud 18 väliskeelepäeva, kus osavõtjate arv on tagasihoidlikumatel kordadel olnud 20 ringis, ulatunud aga õnnestunumates kohtades 100-ni. Ea, keeleoskuse ja akadeemilisuse poolest on kohad olnud erinevad.
Peterburi VI eesti keele päeva viis ettekannet olid teemalt väga erinevad. Traditsiooniliselt on ettekannete hulka kuulunud ülevaade Eesti keelepoliitikast; ajaloolisema tooniga olid Emakeele Seltsi tegevuse ning ülemöödunud sajandil Peterburis tegutsenud Eesti patriootide tutvustus. Esmakordselt laienes temaatika eesti kirjandusele. Kaks ettekannet tegelesid õigekeelsuse ja keeleõppega.
Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleosakonna nõunik Jüri Valge keskendus ettekandes “Eesti keele arendamine 2004–2006” nende valdkondade arengule, mis on esmatähtsad eesti keele säilitamiseks ning kaasajastamiseks. Eesti keelenõukogu on seisukohal, et kõige aluseks on kvaliteetne eestikeelne haridus. Arendustööd selles vallas tuleb teha kahes suunas: eestikeelse kõrghariduseta pole eestikeelset üldharidust ja vastupidi. Eestikeelse hariduseta ei ole võimalik ega ka põhjust rääkida riiklikust keeletehnoloogia programmist, terminoloogia arendamisest või rahvusvahelisest keelekoostööst.
Emakeele Seltsi teadussekretärina esitas Maria-Maren Sepper ettekande “Emakeele Seltsi 86 tegevusaastat”. Emakeele Seltsi asutamiskoosolekule 23. märtsil 1920 Tartu ülikooli kogunes 18 osavõtjat. Kuu aega hiljem, 23. aprillil peeti teinegi asutamiskoosolek, võeti vastu põhikiri, mille esimeses paragrahvis fikseeriti põhiülesandena “.. äratada huvi eesti keele tundmise, arendamise ja uurimise vastu ..”. Selliselt sõnastatud põhikirjaline eesmärk kehtib ka tänases Emakeele Seltsis, kelle hulka kuulub 11 auliiget ja 337 tegevliiget.
Põhikirjaliste ülesannete täitmisel on peamiseks töövormiks kujunenud teaduslike ettekandekoosolekute korraldamine ning kirjastamine. Esimesed trükised ilmusid 1921. aastal, kui pandi alus Emakeele Seltsi toimetiste sarjale ning avaldati esimene aastaraamat. Aasta hiljem lisandus jätkväljaandena keeleteaduslik ajakiri Eesti Keel (1922–1940), hiljem aastatel 1935–1940 ilmunud Eesti Keele Arhiivi toimetistes avaldati silmapaistvaid uurimusi, materjalikogusid ja õppematerjale. Sõjajärgsel perioodil hakati taas välja andma teadusliku kogumikuna seltsi aastaraamatut, jätkati, ehkki uue numeratsiooniga, toimetiste trükkimist; ilmuma hakkas Kodumurre (1960–2002). 2000. aastast ilmub Oma Keel – keeleajakiri kõigile.
Pärastsõja aastatel suutis selts oma staatuse säilitada – ainukesena Loodusuurijate Seltsi kõrval, kõik teised teaduslikud seltsid ja organisatsioonid keelati. Selts isegi laiendas oma tegevust keeleteadusest väljapoole, kesksete murde- ja keeletoimkonna kõrval hakkasid seltsi egiidi all tegutsema ka rahvaluule sektsioon (1966–1995) ning stilistika ja lingvistilise poeetika sektsioon (1977–1992). Põhjus on ilmselge – ainsa tegutseva humanitaarseltsina kujunes Emakeele Selts kõikide rahvusteadlaste ühisseltsiks. Seltsi kõige aktiivsemad tegevusaastad ongi olnud 1960.–1970-ndad, kui akadeemilistele ettekandekoosolekutele lisandusid Viljandist alguse saanud rahvavalgustuslikud keelepäevad, mida tänaseks on korraldatud 251, ja kauaaegse seltsi esimehe auks peetav teaduslik keelekonverents nimega J. V. Veski päev.
Algusaastatest alates jagunes töö seltsis toimkondadesse, mille hulgas on äbi aegade olnud olulisemateks murde- ja keeletoimkond. Murdetoimkonna ülesandeks oli sihipäraselt kooskõlastada ja arendada murdeainestiku kogumist ning murdeuurimist; iga-aastased keeleainestiku ja kohanimede kogumise võistlused toimusid 1940–1944 ja 1957–1996. 1990ndateks oli selts oma ülesande vanema murde kogumisel täitnud, uueks sihiks seati tänapäevakeele varieerumise uurimine. Seltsi keeletoimkonnas on arutatud ja arutatakse ka edaspidi aktuaalseid õigekeelsusprobleeme ning kirjakeele korraldamist. 2002. a kuulutati näiteks välja sõnavõistlus, et täita lünki eestikeelses Euroopa Liidu sõnavaras. Seltsi viimaste aastate missiooniks on kaasarääkimine Eesti keelepoliitikas ja keeleelus.
Tartu Ülikooli professor Tiit Rosenberg kõneles teemal “Peterburi eesti patrioodid”. 1860ndail aastail oli Peterburis juba terve hulk eesti haritlasi, kes olid ametis riigiasutustes või tegutsesid õpetajate ja vabakutselistena. Neist teadlikumad ja aktiivsemad huvitusid kodumaal toimuvast ja elasid sellele kaasa. Nad hakkasid end kutsuma “eesti rahva sõpradeks”. Seda 1850. aastate lõpust 1870. aastateni tegutsenud Peterburi eesti haritlaste rühma nimetatakse Peterburi patriootideks.
Peterburi kogunenud eesti päritolu või estofiilsed haritlased, nn Peterburi rahvasõbrad, hakkasid koos käima juba vähemalt 1859. aastal, eestvedajaks doktor Philipp Karell (1806–1886) – alates 1865 keisri ihuarst.
Peterburi patriootide rühm oli küllalt heterogeenne, see haaras eestlaste kultuurilisest ja sotsiaalsest progressist huvitatud erinevate vaadete, erineva positsiooni ja erineva aktiivsusega inimesi. Teada on, et rühma kuulusid veel arstid Gustav Hirsch (1828–1907) ja Friedrich Enghoff (1829–?), põllumajandusteadlane Jakob Johnson (1806–1865), mereministeeriumi kõrgem ametnik Aleksander Jurjev (1835–1878), kooliõpetaja ja advokaat Johan Friedrich Dankmann (1825–?), maalikunstnikud Johan Köler (1826–1899) ja Karl Ludwig Maibach (1833–1889), maalikunstnik ja litograaf Johan Rudolph Berendhoff (1827–1873), publitsist, kunstnik ja museoloog Friedrich Nikolai Russow (1828–1906) jt. Nendega olid seotud ka akadeemikud – keeleteadlane, folklorist ja etnograaf Anton Schiefner (1817–1879), kes oli Peterburi TA raamatukogu ja etnograafiamuuseumi direktor ja keeleteadlane Ferdinand Johan Wiedemann (1805–1887), kes töötas Peterburis 1858. aastast jt. Samuti on patriootidega seostatavad Peterburi Jaani kiriku pastor Cornelius Laaland (1824–1891), arst ja tsensor Georg Julius Schultz–Bertram (1808–1875).
Kirglikumad patrioodid ja ilmselt ka radikaalsemate vaadetega tegelased olid koondunud just Köleri ümber ja käisid laupäeviti koos tema juures. Köler oli pärast pikemat välismaal viibimist ja seejärel kodumaa külastamist naasnud Peterburi 1862. aastal, Peterburis aga liitus tihedasti Peterburi patriootide ringiga. Köleri kaudu liitusid Peterburi patrioodid mitmete kodumaalt lähtunud rahvusliku liikumise algatustega (1864. ja 1881. a palvekirjad, “Eesti ajaloo” kirjutamise mõte, eesti väljaannetele loataotluste hankimine jne), toetades neid oma sidemete kaudu valitsusringkondades ja keisrikojas.
Üks märkimisväärseid algatusi, milles Peterburi patrioodid aktiivselt kaasa lõid, oli 1868–1869 Eestimaa ja Saaremaa näljahädaliste abistamine, millest seni pole kirjutatud. Eestimaalt pärit ja Peterburis elavate baltisaksa ja eesti tegelaste poolt loodi 1869. aasta algul spetsiaalne komitee (eestlastest kuulusid sellesse Karell ja Laaland), mis kogus annetuste ja heategevate ürituste teel ligi 100 000 rubla.
Tartu Ülikooli lektor Mart Velsker jagas ettekandes “Eesti kirjandus 21. sajandil” lugemissoovitusi uuemast eesti kirjandusest. Eesti ühiskonnas, aga ka kirjanduses toimusid suured muutused 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate alguses – uuemas kirjanduses on seega tegemist “revolutsioonijärgse” situatsiooniga. See avaldub mitmel moel, kõige iseloomulikumalt selles, et avangardistlikke äärmusi on 21. sajandi eesti kirjanduses olnud vähem kui 1990. aastatel. Eksperimentaalsus ei kao, kuid see põimub traditsiooniliste arusaamadega kirjandusest. Nüüdisaegse kirjanduse eksperimendid on tihti keelelist laadi või siis seotud kaasaegse tehnoloogilise maailma arenguga.
Esimesed eestikeelsed hüpertekstuaalsed ilukirjanduslikud tööd jõudsid Internetti 1996. aastal, neile on tulnud 21. sajandil ka lisa, kuid oodatust vähem. Tähtsamaks on saanud mitmesuguste kirjanduslike seltskondade virtuaalne kogunemine Internetis (näiteks interaktiivne selts Poogen (http://www.poogen.ee/)) ning samuti kirjanike blogide tekkimine Internetis (kirjanikest on aktiivseim blogikirjutaja praegu Kivisildnik (http://kivisildnik.blogspot.com/)).
1990. aastate kirjanduselu koondus sageli rühmitustesse, uuemal ajal see ei pruugi enam tingimata nõnda olla. Tegutsevad küll mõned vanad rühmitused (tuntumatest Erakkond), kuid nende kõrvale on tulnud teised koondumisvormid: näiteks nimetatud Interneti-kooslused, aga ka grupid, mis on kogunenud uute kirjandusajakirjade ümber. Uutest ajakirjadest on arvestatavamad “Vihik” ja “Värske Rõhk”. Tegutsemine Internetis ja ajakirja vormis võib mõistagi ka põimuda – näiteks on nüüdseks kolinud Internetti käsikirjaline kirjandusväljaanne “,et” (http://www.teataja.ee/et/).
Lisaks neile eestikeelsetele kirjanduslikele ühendustele ja trükistele on eriti just 21. sajandil esile tõusnud mõned Eestis tegutsevad keelelised vähemusgrupid kirjanduses: omaette rühma on kogunenud võru kirjanikud (näiteks koguteoses “Viie pääle” (2005)), tekkinud on ka venekeelne kirjandusrühmitus Tuulelohe (????????? ????).
Eestikeelses kirjanduses oli 1990. aastatel palju uut luules, 21. sajandil on nii uuenduslikkuse kui sisukuse tõttu üha tähtsamaks muutunud proosa – sellest hoolimata, et 2005. aastal jäi proosa ilma aastapreemiast. Proosas on juba mõnda aega domineerinud lühemad vormid (novellid ja lühiromaanid), 21. sajandil on olnud mõned tähelepanuväärsed saavutused aga just suurte romaanide näol (näiteks Ene Mihkelsoni “Ahasveeruse uni” (2001), Nikolai Baturini “Kentaur” (2003)). Viimase viie-kuue aasta jooksul on ka jõudnud esimeste raamatuteni hulgaliselt huvitavaid uusi autoreid: Indrek Hargla, Mehis Heinsaar, Kadri Kõusaar, Lauri Pilter, Erkki Luuk, Kiwa, Mart Kangur, Ivar Ravi, Jaak Rand, Andrei Hvostov, Mihkel Samarüütel, Sass Henno, Diana Leesalu jmt.
Uuematest luuledebütantidest on üks silmapaistvamaid olnud Kristiina Ehin, kes on lühikese aja jooksul avaldanud neli luulekogu, neist viimane – “Kaitseala” (2005) – sai Eesti Kultuurkapitali luuleauhinna. Tähelepanuväärsed debüüdid on teinud veel Leo de Sixtus, Mihkel Kaevats, Eliina Korts, samuti võrukeelne luuletaja Leila Holts ja setukeelne Andreas Kalkun. Kaasaegses luules torkab silma räpplaulutekstide jõudmine kirjandusse – tavaliselt pole küll neil autoritel omaette raamatuid, kuid hiljuti ilmus “Eesti räpptekstide kogumik” (2006) ning räpparite (Chalice jmt) tekste on avaldatud ka ajakirjanduses.
Draamakirjandus on peaaegu alati olnud Eestis tagasihoidlikumas olukorras kui luule või proosa. 1990. aastatele oli iseloomulik, et draamakirjanduses leidus küll kõrget taset, kuid autoreid oli samas vähe. Need vähesed (Madis Kõiv, Andrus Kivirähk jmt) on tähtsad ka 21. sajandil. Näitekirjanduse kandepind laieneb viimastel aastatel suuresti tänu Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistlustele. Nende võistluste kaudu on jõudnud kirjandus- ja teatriellu näiteks Eva Koff ja Jim Ashilevi.
Peterburi Ülikooli eesti keele lektor Karen Kuldnokk andis ülevaate sellest, kes on eesti keelt õppiv Peterburi tudeng, ning põhjustest, miks Peterburi ülikooli tudeng eesti keelt õpib. Esimeseks ja olulisimaks eesti keele õppimise põhjuseks on tudengite lingvistiline huvi. Sellele lisandub Eesti geograafiline lähedus Peterburile – eesti keelt osates on tudengitel võimalus minna näiteks Eestisse õppima või tulevikus koguni tööle. Ettekande teises osas rääkis kõneleja lähemalt sagedasematest keeleõppijate vigadest nii hääliku, vormi- kui ka lauseõpetuse tasandil. Vigade peamine tekkepõhjus, eriti keeleõppe algetapis, on keeleõppija emakeele mõju. Keeleõpetajana suhtus esineja vigadesse kui keeleõppe protsessi loomulikku kaasnähtusesse, mida on õppimise käigus oluline parandada ja analüüsida.
Tartu Ülikooli doktorant Eva Velsker käsitles ettekandes “Kuidas rääkida ajast: üks päev ja igal öösel” toimumisaja väljendamise võimalusi kirja-, murde- ning kõnekeeles. Näidete varal vaadeldi ööd ja päeva tähistavate ajaväljendite kasutust ning seda, kui sobivaks ja kirjakeele normidele vastavaiks need osutuvad. Oluline on silmas pidada, et ajaväljendi käändevalik varieerib tähendust, väljendades kestust, korduvust või toimumisaega.
Ettekandele järgnenud diskussioonis väljendus nii teema aktuaalsus ning vajadus ka edaspidi pöörata tähelepanu konkreetsetele vormiarengutele kui auditooriumi aktiivne kaasamõtlemine kogu keelepäeva temaatika ulatuses.
