6. detsembril 2005 korraldasid Tartu Ülikool, Haridus- ja Teadusministeeriumi Wiedemanni juubeliaasta komisjon, Emakeele Selts ja Eesti Keele Instituut Ferdinand Johann Wiedemanni juubeliaasta lõpusümpoosioni Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumis.
Haridus- ja Teadusministeeriumi tervituse esitas abiminister Erkki Piisang, kes oma kõnes tõi esile F. J. Wiedemanni pedagoogilised vaated. Õppekavavaidlus ei ole tänapäevane küsimus, ka F. J. Wiedemanni kaks esimest pedagoogilist kirjutist ei saanud tsensorilt ilmumisluba, kuna ta oli neis vana õppekava uuest paremaks pidanud. Ning see, mis ilmus, ei mahtunud aktiivset rahvaarutelu kokku võtnud 6-köitelisse soliidsesse kogumikku, vaid nägi ilmavalgust kalendrisabas. F. J. Wiedemanni ideed gümnaasiumihariduse eesmärgi kohta – sobivate õppeainete ja õppemeetodite abil leida võimalusi mõistuse, tahte, mälu ja tähelepanu ning teiste vaimsete põhivõimete väljaarendamiseks – on päevakohased ka tänapäeval. F. J. Wiedemanni soovitatud, harmoonilise isiksuse kasvatamiseks vajalikust õppeainete “sobivast kombinatsioonist” on ainult üks samm tänapäeva integreeritud õppeni. Suurte humanitaaride, eelkõige Karl Morgensterni ja Johann Valentin Francke õpilasena oli F. J. Wiedemann klassikalise humanitaarhariduse pooldaja, ent ta ei tõrjunud – kui võimalused on olemas – ka reaalkallakuga gümnaasiumi. Kuigi F. J. Wiedemann pidas humanitaar- ja reaalhariduse ühendamist võimatuks, on see tänapäeval ilmselt ainuke väljapääs: humanitaaria ja reaalia vastandamine pole võimalik. Humanitaarias tuleb senisest enam arvestada reaalia konkreetsust ja täpsust, reaalial aga tuleb lähtuda hariduse lõppeesmärgist, inimese teenimisest, vältides dubleerimist, asjatut mälu koormamist ning teisejärgulist. Sama väitis F. J. Wiedemann juba poolteist sajandit tagasi. Humanitaarsete eesmärkide saavutamise sobivaimaks vahendiks pidas F. J. Wiedemann klassikaliste keelte, eelkõige kreeka keele õppimist. Mööndes, et keeleõppe rolliga pingutas F. J. Wiedemann küll vahest veidi üle, tuleb ometi hinnata seda tähtsust, mida ta omistas mõtete täpsele ja selgele väljendamisele, stiili ilmekusele ja elegantsile. Klassikaliste keelte alal omandatut pidas F. J. Wiedemann oluliseks ka emakeele õppimisel. Ka tema tõdemus elukestva keeleõppe vajalikkusest ja võimalikkusest on igati tänapäevane, langedes ühte Euroopa Liidu kõige värskemate keelealaste seisukohtadega.
Akadeemik Huno Rätsep kirjeldas oma ettekandes “Ferdinand Johann Wiedemann ja Tartu Ülikool” akadeemik F. J. Wiedemanni õpiaega Tartu ülikoolis ja hilisemaid sidemeid alma mater’iga. Ta astus ülikooli õigusteaduskonda 1824, kuulas loenguid, kuid eksameid ei sooritanud – kui kolmeaastane õpiaeg otsa sai, anti talle ülikoolist tunnistus, kus seisis, et ta on juriidilise kursuse täielikult läbinud, ent tema teadmisi pole võimalik olnud atesteerida, sest ta polnud ühtki eksamit sooritanud. Seevastu õppis ta süvenenult filoloogiat, eriti ladina, kreeka, inglise, itaalia ja araabia keelt ning võttis osa pedagoogilis-filosoofilise seminari tööst ja sooritas 1827. a vanade keelte ülemõpetaja kutseeksami. Soome-ugri keeli, mida ta hiljem uurima hakkas ja mille eest sai Peterburi Teaduste Akadeemia korraliseks akadeemikuks, ta ülikoolis üldse ei õppinud. Ülikoolipäevil liitus F. J. Wiedemann korporatsiooni Fraternitas Rigaensise muusikaharrastajate ringiga, kus mängiti mitmehäälset muusikat, kusjuures F. J. Wiedemann arran˛eeris rühmale muusikapalu. Muusikute tutvusring laienes ja varsti mängis ta juba linna harrastusorkestris, kes saatis tihti külalismuusikuid, kui need teel Peterburi peatusid Tartus ja andsid siin kontserte. 1829–30 õpetas F. J. Wiedemann ülikoolis lektorina araabia keelt. 1830. a sügisel lahkus F. J. Wiedemann Tartust ja alustas Miitavi gümnaasiumis õpetajatööd. 1866. a andis ülikooli nõukogu talle audoktorikraadi, 1880. a valis ülikooli nõukogu F. J. Wiedemanni ülikooli auliikmeks.
Heli Laanekask kõneles teemal “Wiedemanni grammatika tõlkimise probleeme”. 1875. a grammatika oli teine raamat eesti keele alasest F. J. Wiedemanni suurtriloogiast, kuhu kuuluvad ka 1869. a ilmunud eesti-saksa sõnaraamat ning 1876. a ilmunud keele-, rahvaluule- ja etnograafiaalane teos eestlaste elust. Teosed on omavahel seotud ja koos kavandatud. Tõlkimisel kerkis esimese probleemina küsimus, kellele grammatika eestikeelne tõlge on määratud? Ettekandja peab tõlke tulevasteks kasutajateks peamiselt noorema põlvkonna eesti humanitaare (mh humanitaarüliõpilasi), kelle saksa keele oskus on kahjuks praegu enamasti väga väike või olematu. Teine probleem on omaaegse terminoloogia vahendamine. Heli Laanekask on otsustanud F. J. Wiedemanni teadusliku terminoloogia põhijoontes säilitada, mitte asendada seda nüüdisaegsete terminitega. Ent teisalt ei ole põhjust taotleda liialt arhaiseerivat, historistlikku keelepruuki, vaid ikka enam-vähem normaalset tänapäeva eesti teaduskeelt, kus F. J. Wiedemanni keele kohati mitmeleheküljelisi lauseid võib esitada rohkemate, kuid lühemate eestikeelsete lausetena ja kasutada ka mõningaid selliseid eesti omasõnu või võõrsõnu, mis on keelde ilmunud alles pärast F. J. Wiedemanni. Lugejasõbralikkuse huvides tuleks tõlkele lisada seletussõnastik ning vajadusel ka joonealuseid seletusi. Kolmas probleem on F. J. Wiedemanni poolt eesti keelenäidetele lisatud saksakeelsed tõlked. Tõlgete lisamisel pole F. J. Wiedemann muide kuigi järjekindel: vahel on ta otsekui orienteerunud saksakeelsele lugejale, kes eesti keelt ei oska, mõnikord aga on ta hoogu sattunud ja esitanud ridamisi eesti näiteid ilma saksa tõlgeteta. Selle joone ettekandja tõlkijana säilitab. Kuid kas eestikeelsete näidete saksakeelsed tõlked tuleks omakorda eesti keelde tõlkida või võib need jätta saksakeelseteks? F. J. Wiedemanni grammatika eesti keelenäidete saksakeelsed tõlked tuleks grammatika eestikeelses tõlkes säilitada. Grammatika eesti tõlkesse jätab tõlkija sisse F. J. Wiedemanni saksakeelse sõnaseletuse, kui eestikeelne näide on tänapäevasele ühiskeele kõnelejale enam-vähem arusaadav ja F. J. Wiedemanni antud saksa tõlge enam-vähem kattub sellega. Seevastu juhul, kui eestikeelne näide on tänapäeva ühiskeele kõnelejale oletatavasti võõras või siis, kui F. J. Wiedemanni poolt esitatud saksa tõlge on ümberütlev või kattub vastava eesti näite tähendusega vaid osaliselt, jätab tõlkija sisse saksa tõlke ja lisab sellele nurksulgudes omapoolse eestikeelse tõlke. Neljas probleem on F. J. Wiedemanni poolt kasutatud kirjaviis, st tema diakriitilised märgid, mis lähtuvad omaaegsest Karl Richard Lepsiuse alfabeedist. Viies probleem (paljude esitlemata jäänud küsitavuste hulgast) on töö suur maht ja väikese inimese piiratud jõu- ning ajavarud, mistõttu F. J. Wiedemanni grammatika faksiimileväljaanne ilmus tõlketa.
F. J. Wiedemanni grammatika faksiimileväljaannet „Grammatik der ehstnischen Sprache, zunächts wie sie in Mittelehstland gesprochen wird, mit Berücksichtigung der anderen Dialekte” esitlesid Karl Pajusalu ja Urmas Sutrop.
Sümpoosioni lõpetuseks esitas Jüri Valge ülevaate F. J. Wiedemanni juubeliaastast. Üritused jagunesid teaduslikeks, avalikkusele suunatuiks ning F. J. Wiedemanni keeleauhinnaga seotuiks. Ilmselt suurima kaaluga teadusüritus Eestis oli Emakeele Seltsi, Teaduste Akadeemia ja Eesti Keele Instituudi ühiskorraldusel 1. aprillil Tallinnas peetud rahvusvaheline konverents “Ferdinand Johann Wiedemann 200” (Maria-Maren Sepper, Ferdinand Johann Wiedemann 200. – KK 2005 6, 516–519). Wiedemanni-teema rahvusvaheline käsitlemine jätkus 16. aprillil Peterburis, kui Emakeele Seltsi, Peterburi ülikooli ja HTMi koostöös toimus sealse filoloogiateaduskonna aulas eesti keele päev “Akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann 200” , milles oli ühendatud teaduslik konverents koos Peterburi eestlaste keelepäevaga (Jüri Valge, Wiedemanni konverents ja keelepäev Peterburis. – KK 2005, 7, 601–605).
Avalikkusele suunatud üritustest esimene oli Eesti Posti poolt välja antud tervikasi. Akadeemikut ning tema eesti keele seisukohast tähtsaimat teost tutvustab ka Peeter Lauritsa kujundatud, kahes formaadis trükitud plakat, mille aluseks on Gustav Hippiuse poolt 1853. a tehtud portree. Teadaolevalt maalis kunstnik F. J. Wiedemanni tänutäheks viimase poolt lesknaiste, vaeste ja vanurite heaks tehtud annetuse eest. Plakatit on levitatud nii Eestis kui piiri taga, teiste hulgas on selle saanud (või vähemalt võinud saada) kõik Eesti koolid. Sõna otseses mõttes kaalukaim objekt, mis tänavusest Wiedemanni-aastast jääb, on Peterburi luterlikule Smolenski kalmistule paigutatud mälestuskivi. Mälestuskivi kõrval võib nimetada ka teist looduslikku püsiobjekti, mis endale koha leidis. See on 25. septembril Väike-Maarja keeletammikusse istutatud F. J. Wiedemanni tamm. President Arnold Rüütli poolt kasvama pandud puu parandab loogikavea F. J. Wiedemanni keeleauhinna laureaatide tammikus: seni puudus sealt tamm auhinnale nime andnule.
Wiedemanni-aasta esimene avalik üritus oli riigi keeleauhinna andmine Haldur Õimule 24. veebruaril, muu hulgas keelestrateegia keeletehnoloogia osa põhikirjutaja töö ning riikliku keeletehnoloogia programmi algatamisele kaasaaitamise eest. Keeleauhinna keelepäev Väike-Maarjas tõi kaasa tänavuse laureaadi traditsioonijärgse esinemise, keelepäeval toimus ka Eevi Rossi koostatud raamatu „Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind 1989–2003” esitlus. Kaante vahele oli saanud keeleauhinna sünnilugu ning elu riiklikuks keeleauhinnaks muutumiseni. Kõik 17 elus olevat F. J. Wiedemanni keeleauhinna laureaati koos Wiedemanni juubelikomisjoni asutasid Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde Wiedemanni allfondi „eesti keele õppe ja rahvusliku kasvatuse toetuseks”. 4. detsembrist on asutuslepingul asutajate esindaja Tiiu Erelti ja ERKFi nõukogu esindaja Eri Klasi allkirjad.
