EMAKEELE SELTS

"Eesti keele arendamise strateegia 2004-2010" rakendamine

10. veebruaril 2005 Tallinnas, EKI suures saalis



23. märtsil 2005 täitus Emakeele Seltsi 85. tegevusaasta. Aastapäeva tähistas ES juubelikoosolekuga Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus, kus avati ka näitus “Emakeele Selts 85”, mis kajastab teadusseltsi tegevust eesti keeleelu edendamisel ning korraldamisel. Vitriinidesse valitud dokumendid ja trükised ilmestavad seltsi peamisi tegevussuundi (murdekeele kogumine, õigekeelsus ja keelehoole, isiku- ja kohanimed, keelepäevad õpilastele ja väliseestlastele). Näitusel on välja pandud seltsi aastaraamatuid (alates 1955) ja toimetisi (alates 1921), ajakirja Eesti Keel (1922–1940), Kodumurre (1960–2002) ja Oma Keel (2000–) aastakäike, erinevaid uurimusi, kogumikke, tekstiköiteid ja isegi mõni murdevõistluste musterkäsikiri. Surutisaegu tähistavad “stalinismi plekid” – musta tušiga radeeritud Julius Mägiste või Andrus Saareste autorinimega teosed.

Jüri Valge andis ülevaate “Eesti keele arendamise strateegia 2004–2010” vastuvõtmisprotsessist ning kinnitamisest valitsuses 4. augustil 2004. Jüri Valge rõhutas, et ehkki keelestrateegia rahastamise kava on olemas, ei ole finantseerimise kinnitust. Ettekandes keskenduti tegevustele, mis on HTM-is tehtud ja mida on kavas teha strateegia elluviimiseks. Esile tõsteti isikunimeseaduse vastuvõtmist, eestikeelse tarkvara kasutamise nõuet üldhariduskoolides, riikliku identiteediprogrammi koostamist, kutsehariduse edendamist, kõrgkoolide eestikeelse õppematerjali koostamist, keele lokaalsete erikujude hoidmist ja toetamist ning eesti keele erivajadusi (viipekeel ja pimedate punktkiri). Aktiviseerida tuleks ka rahvusvahelist keelekoostööd. Et eelarve on eesmärkidest õhem, siis on vaja teha eelistused. Kindlasti on selleks keeletehnoloogilise toe loomine. Keelestrateegiale on tulnud positiivset vastukaja Rootsist, Saksamaalt, Slovakkiast; seda tõlgitakse inglise, vene ja ungari keelde. Keelestrateegia on hakanud oma elu elama.

Martin Ehala on loonud TPÜ juurde töörühma, mis on välja töötanud SWOT analüüsil põhineva EKAS-i kommunikatsioonistrateegia. Eesmärk oli selgitada, kellele EKAS-i ideid tutvustada, milline on eeldatav sihtrühmade suhtumine ning milliseid tegevusi me sihtrühmadelt ootame. SWOT-i järgi on nõrkusteks, et a) eesmärk on laialivalguv, puuduvad eeskujud; b) sihtrühmade huvipuudus; c) pessimism ja perspektiivitus (väikerahva lootusetus oma keele säilitamisel, ühiskonnas on juurdunud arvamus, et tulevik on tume). Tugevused: a) kultuurikiht Eestis on paks; b) eesti keel toimib kõigis eluvaldkondades; c) astumine Euroopa Liitu tekitab esiteks identiteediotsingu vajaduse ja teiseks ohutunde, mis aitab konsolideerida; d) leidub eestvedajaid. Töörühmas on arutatud järgmiste sihtrühmade võimalikke suhtumisi: poliitikud ja ametnikud, ajakirjanikud ja arvamusliidrid, lai avalikkus, koolieelikud ja koolilapsed, akadeemiline kogukond ja üliõpilased, ärimehed, muukeelne kogukond. Igale sihtrühmale tuleb läheneda eri kommunikatsioonistrateegiaga, tuleb leida meelepärased sõnumid ja toetavad tegevused. Nt laiale avalikkusele mõeldud sõnum võiks olla “Tasuta keeleveebi ja keelenõu toob teile EKAS!”.

Maie Soll andis ülevaate, mida on riigi tasandil tehtud keelestrateegia vallas. Tähelepanu on juhitud põhikooli- ja gümnaasiumilõpetajate keeleoskuse tasemetele, mis peavad vastama vastavalt kesktaseme ülaastmele ja kõrgtasemele. Ent ei tegelikkuses ei vasta. Kavas ei ole seadusandlust muuta, vaid on vaja keskenduda õpetajate kvaliteetsele koolitamisele, õppematerjalidele koostamisele, rakendusvõimlaustele, mis motiveeriksid keelt õppima. Õppematerjalide osas koostatakse keeletasemest lähtuvaid õppematerjale, mitte enam klassiõpikuid. Uute õpikutena tulevad nn valikaineõpikud, põhiainete osas orienteerub HTM töölehtedele. Õpetajakoolituses on algatatud ümberõppeprogramm. Hariduspoliitikas rõhutatakse oskust õpilasele individuaalselt läheneda, tööplaani on kirjutatud ka rahaline motiveerimine. Tuleb rääkida probleemidest ja hirmudest ja nende põhjal edasi tegutseda.

Sõnavõtuga esines Urmas Sutrop, kes kõneles keelelistest erivajadustest ja keele eri kujudest.
Järgnes elav arutelu meedia keelekasutusest, poliitikute huvist ja hoiakutest keelepoliitika vallas ning kõrgkoolide keeleõppest. Sõna võtsid Heido Ots, Jüri Valge, Silvi Vare, Silvi Nemvalts, Martin Ehala, Piret Norvik.