EMAKEELE SELTS

Konverentsiga Endspiel tähistasid Eesti Keele Instituut ja Emakeele Selts Mart Remmeli 60. sünniaastapäeva. Konverentsi ettekanded andsid pildi Mart Remmeli tegevuse laiahaardelisusest, esinejatel oli ülesanne hinnata tema tegevust ühes või teises valdkonnas.

Konverentsi juhataja Joel Sanga avaettekandes “Paar hüpoteesi Remmeli fenomeni asjus” püüti leida Remmeli koht teadusfilosoofilises raamis. Remmel vastandas end induktivistidele ning arvas end K. R. Popperi leeri – peamine oli hüpoteesi falsifitseeritavus. Ja hüpoteesidest Remmelil puudust polnud ning tema tööd on testitavad. Seda toetab veelgi P. Feyerabendile omane anarhistlik teadustunnetus – Remmel ei tundnud aukartust teaduse ees. H. Rätsep võrdles Remmeli tegevust malepartiiga, see piirdus enamasti avanguga, keskväljale jõudis Remmel harva, olgu see siis foneetika, agraarmajanduse või majanduspoliitika valdkonnas. Hüpoteetilise valdkonnana nimetas Joel Sang kauneid kunste, kus eesmärgiks on mulje avaldamine. Ehk tuleks Remmelis näha kunstnikku? Tuleb vaid kokku leppida valdkond. Ilmselt on selleks tegevuskunst ...

Arvo Eegi sõnavõtt “Tagasivaatepilk foneetikust Mart Remmelile” andis hinnangu Remmeli foneetikaalastele töödele. Taas toodi esile Remmeli algatuslik entusiasm ning ideede genereerija tüüpi teadlane. Tänapäeval on kasutatavad vaid Remmeli algandmete kogumid, mille lingvistiliseks mõtestamiseks ei jätkunud nähtavasti huvi. Esineja arvates oli tähelepanuväärne esimene kolmest lühiuurimusest kogumikus “The phonetic scope of Estonian”. Remmel konstrueeris akustilise ruumi (kuid jättis vastamata põhiküsimusele – milline see on) ning tegi eesti vokaalisüsteemi kohta arvutusi lähtudes hüpoteesist, et lähinaabrid asuvad üksteisest akustilises ruumis võrdsetel kaugustel. Sellele hüpoteesile toetub ka optimeerimisreegel. Ehkki Remmel ei osutanud tähelepanu tajuruumile, on see seisukoht, mis on arendatud lõpuni. Kõnetehnoloogia osas lähtus Remmel formantsünteesist ja jõudis kõnesünteesini.

Ülle Viks püüdis ettekandes “Arvutus, lingvistika ja muu” rakendada Remmeli bibliograafial formaalseid põhimõtteid. Tabelgraafikuna esitati Remmeli produktiivusus ajas ning seos ametikohtade ning -sündmustega, anti ülevaade kaasautoritest, avaldamiskohtadest perioodide lõikes. Omapärane oli Remmeli tööde pealkirjade põhjal tehtud sagedussõnastik, millest võis aimui saada Remmeli olulisematest uurimisvaldkondadest. Sõnede sagedussõnastikus olid enim kasutatud täistähenduslikud sõned eesti, ingl some, estonian, speech, millest võib järeldada, et uurimuste põhiteemaks oli eesti kõne uurimine. Lemmade sagedussõnastiku esimese kümne sagedasema sõna alusel olid uurimisvaldkondadeks majandus ning eesti keele kõne uurimineV, kahekümne esimese lemma põhjal Remmel jälgib tsükleidV, teeb prognoose, VanalüüsibV, kolmekümne hulgas olid aga töötlus, ajalooline, automaatne, tuvastus, andmed, riik, klassifikatsioon. Remmeli tegemistes oli sõnarõhk arvutusel, tema 1965. aasta artikli “Matemaatika ja humanitaarteadused” pealkiri sobib kogu bibliograafiat iseloomustama – Remmel tegeles kõigega, millele oli võimalik rakendada arvutusreegleid, alus pandi arvutuslingvistika sektorile EKIs.

Urve Lippuse ettekande “Mart Remmel kui katalüst: positivistliku muusikateaduse peegeldusi Eestis” aluseks oli Remmeli ainus iseseisev muusikateemaline artikkel, milles arutleti regilaulude klassifitseerimise aluste üle. Küsimus oli, kuidas panna arvuti olemasolevate viiside põhjal genereerima uut viisi. Analüüsides kirjutist lõik lõigu haaval, sai selgeks Remmeli kirjutamisstiil, sellele iseloomulik fragmentaalsus ning assotsiatsioonid teiste artiklitega. Nii on ka analüüsitavas kirjutises juttu taksonoomia ja süstemaatika erinevusest, objektide olemusest, analoogiast rekontruktsiooniga ajaloolises foneetikas, tunnuste ruumist, formaalsetest grammatikatest ning psühhoakustilistest seisukohtadest, mis mõjutavad meloodiate taju. Terviktekst tekib Remmeli erinevate artiklite fragmentidest, eesmärk näib kõigil olevat üks – kuidas formaliseerida mistahes valdkonna, ka muusika andmeid nii, et välistada inimmõtlemise subjektiivsus.


Jaan Ross vaatas ettekandes “Mälestusi Remmelist administraatorina” tagasi perioodile 1970ndate lõpust 1980ndate lõpuni. Eelkõige meenusid Remmeli kvaasitsitaadid nagu “Kõike võib teha, peaasi, et tasemel” või “Sahtlisse meil ei kirjutata”, mis kehtisid igas valdkonnas, milles Remmel tegev oli. Remmel püüdis end vastandada suurte sõnaraamatute tegijatele, tulemuspõhine tulemuste tegemine sobis noortele hästi, ehkki pikas plaanis polnud selge, kuhu see viib. Administratiivkorralduses oli arvutuslingvistika sektoril teine tase võrreldes muu instituudiga, arrogantne hoiak tuli siin ilmselt esile. Remmeli suhe Nõukogude bürokraatiasse lähtus põhimõttest “Täita, aga võimalikult väikse kahjuga iseenda närvisüsteemile” – vaid nii oli tollel ajal võimalik Eestis korraldada rahvusvaheline foneetikakongress või osaleda väliskonverentsidel. Remmeli tegemistest võis paista ükskõiksus tänapäeval iseenesestmõistetavate moraalinormide vastu, eriti kui meenutada paberivargust 1980ndatel. Tegu vaagides jõudis ettekandja järeldusele, et see oli aeg, kui majandusseadused ei toiminud ning moraalinormid olid sellest tingitult teises staatuses. Ometigi on siiani õhus küsimus, kuidas seda tegu klassifitseerida?