EMAKEELE SELTS

Koosolekut alustati H. Ahvena luuletusega “Sõidan kiirustavas bussis”, mille lõpuvärssidele “… kas sa siiski oled teinud, mida lubaksid su võimed, // kas sa suure aja vaipa oled koonud oma lõimed? // Vasta!” püüdis vastata Helmi Neetar ettekandes "Heino Ahvenale mõeldes". See oli ülevaade H. Ahvena tegevusest Emakeele Seltsis. Rutiinse sihipärase tööga taastati 1950ndateks murdekorrespondentide võrk, koostati küsitluskavad, pandi paberile seltsi tegevussuunad, millest selts juhindub suuresti veel tänaselgi päeval. 1950ndate märksõnaks on ESi publikatsioonid – pandi alus ESi väljaannete sarjadele, seltsi aastaraamat ilmub 1955. aastast. 1960ndate algul toimus esimene keelepäev, sellest sai alguse rahvaliikumine “Keele kaitseks”. Suuresti tänu sellele oli ES 1988. aastal valmis uue ärkamisaja nõudmist täitma. Samal kümnendil elavnesid seltsi suhted üliõpilastega. H. Ahvena kirjanduslik pärand piirneb seltsi ülevaatekirjutiste, kirjavahetuse ja paljude muude tarbetekstidega, tema sulest ilmus vaid üks teaduslik kirjutis seltsi 4. aastaraamatus. Hea meel on tõdeda, et tema algatused on kandnud vilja ja tööd jätkuvad.

Helju Kaal meenutas H. Ahvenat kolleegina, tema tööstiili, olemuslikku tähelepanelikkust ning suhtlemisoskust. Selleta ei oleks seltsi kirjastustegevus tollel ajal olnud võimalik, kuna vaja oli ametkondade nõusolekut. Nõusse saamise taktika oli vajalik ka ettekandekoosolekute, konverentside, keelepäevade ettevalmistamisel, kaastööde saamisel. Kindlasti olid H. Ahvenal plaanid isikliku teadustöö tegemiseks, pühendumist ootasid eesti perekonnanimed. 1964. aasta aprillist on säilinud kirjapanek “Üks teaduslik tõsilugu”, mille H. Kaal luges ette. See on ehk humoorikas vormis vabandus, miks ei ole kaitstud ega ka kirjutatud kandidaaditööd. Mööda ei saanud ettekandes keelepäevadest, kus H. Ahven esines ligemale sajal korral, viimane kord päev enne surma Värskas.

Sõnavõtuga esinesid Ülo Tedre, Valve-Liivi Kingisepp, Elsa Pajumaa, Eduard Vääri, Einar Kraut, Anu Haak, Valdek Pall.