EMAKEELE SELTS

Vilja Oja (Eesti Keele Instituut) ettekanne “Läänemeresoome sõnavaralised suhted keeleatlases” andis ülevaate Atlas Linguarum Fennicarum (ALFE) eesmärkidest ja koostamispõhimõtetest. ALFE peaeesmärk on näidata kaartidel läänemeresoome keelte suhteid. Atlases on mitut tüüpi kaarte, nagu onomasioloogilised, morfoloogilised, foneetilised, sõnade tekkemotiivide leviku kaardid jm. Lähemalt tutvustas ja kommenteeris ettekandja nelja kaarti. Osa ALFE kaartidest näitab formatiivi leviala ja semantikat . Näiteks polüsemantilisi ela- ja asu-tüvelisi verbe kasutatakse paikkonniti erinevas tähenduses. Onomasioloogiliste kaartide põhjal analüüsiti ettekandes põhjalikumalt ajalist mõistet hilja ja kahe ruumi vahelist ust tähistavate tüvede ovi ja uks päritolu ning tähendusi. ALFE on planeeritud 3-osalisena, 1. osa käsikiri on praegu kirjastamisel.

ALFE peatoimetaja Tuomo Tuomio tõdes ettekandes “savu ja sen itämerensuomalaiset variantit ja synonyymit”, et savu on kõige levinum tüvi läänemeresoome keeltes ning tõenäoliselt on tegu algse läänemeresoome sõnaga. suits on levinud Eesti keelealal, Põhja-Eesti murretes on genitiivivormideks suitsu, suitso, suetso, soetso, Lõuna-Eestis suitso, suidsu, suedsu. Kesk-Soomes on keeleala, kus savu-tüvi ei esine, vaid selle täielikuks sünonüümiks on tüvi haiku (< haika-SSA), nt haikusauna, haikutupa. Selle tüve tuletisteks on muuhulgas soome haikea ‘nukker; kurb’ ja eesti haige. Ka Karjalas kasutatakse tüve haiku, küsimärgiga on vepsa haikar.
savu-tüvel on neli hääldusvarianti, mis omakorda varieeruvad. Soome erinevates, kuid geneetiliselt ühtsetes murretes on levinud sau-tüüp ( v > ø labiaalse vokaali ees). Teiseks tüübiks on sau(v)vu, geminaat esineb, kui v ees on diftong või tagavokaal a, kolmas tüüp on sauhu. Ettekandja püüdis seletada sellist mitmekesisust. Häme murrete prosoodia ei luba ühesilbilisis sõnu, nt nyt > nyty ~ nytten, on ~ ono, pois ~ poijes. Erinevate prosoodiliste tendentside kohtudes tekkisid kaks lahendust: sau + savu > 1) sauvu, 2) sauhu. Ettekandja pooldab teist seletust, tema arvates on prosoodiat vaja säilitada, kuid konsonant asendatakse nn neutraalsete häälikutega h, j, vrdl sm saada, mis murretes esineb kujul soaha. Selge seletuseta on jäänud neljas tüüp savvu, mis esineb ingeris ja vadjas vaid aladel, kus on levinud muutus -vu > -u, kohati varieeruvad vormid sau ~ savu. Geminaadi vv päritolu võib näha sellisena: sau + savu > sauvu > savvu. Põhja-Häme murretes on muutus uv > vv regulaarne, nt neuvo > nevvo. Vadja geminaati võib seletada fonotaktilise üldistusega, mida käsitles oma ettekandes ka Vilja Oja: savi > savvi, povi > povvi, ovi > ovvi.

Sirkka Saarinen (Turu Ülikool) rõhutas oma ettekandes “Mitä Euroopan kielikartasto kertoo volgalaisten ja permiläisten kielten sanastosta” kuivõrd oluline on talletada nende keelte sõnavara ja kuivõrd enam raske on koguda materjali, mida talletada. Kogumist alustati 1970ndatel sõnavaraküsimustikkude alusel ning suures osas on kogumine aukudeta. Muret teeb mari keele olukord, kus terved leksikaalsed rühmad on asendatud venekeelse sõnavaraga. Keelepoliitiline olukord piirkonnas ei tule samuti kasuks.

Ojars Bušs (Riia Ülikool) käsitles ettekandes “valk- Latvian paikannimissä” Eesti ja Läti nimeuurijate vaidlusküsimust, piirilinna Valka/Valga nime päritolu. On üsna loomulik, et eesti keele poolt vaadatuna näib sel olevat seos adjektiiviga valge, teisalt on nimi Valka seletatav balti keeleainese põhjal. Läti kirjanduses eelistatakse linnanime seostamist apellatiiviga valks või valka ‘maalõik (nt kahe jõe vahel) üle mille veetakse paate’. Valka-juhtumil oleksid nendeks jõgedeks Pedele ja Gauja. Siiski ei ole ajaloolased leidnud tõendeid, et nendel aladel oleks selline paadivedamine toimunud, ka nimetatud apellatiiv näib olevat suhteliselt uus sõna. Lätis on palju muidki valk-tüvelisi kohanimesid, neist 830 on kartoteekidesse kantud. Enamasti on need moodustatud kuršikeelsest sõnast valks ‘oja’, 98% ehk 815 asuvadki Kuramaal – üsna kaugel Eesti piirist. Ent Põhja-Läti alal on teisigi kurši päritolu murdesõnu ja ka kohanimesid, mis võivad viidata muinasaegsele Põhja-Läti ja Kuramaa etnolingvistilisele ühtsusele. Sellega seoses tuleks mainida metsa nime Zala (‘roheline’) valka Rauzas, 35–40 km Valkast lõuna poole. Selle metsa teine nimi on Revcele, mida võib foneetiliselt pidada üsna kuršikeelseks. Kui mainitud nimi on sugulusseoses kurši sõnaga valks ‘oja’, siis võib ka linna nimi Valka olla sama sõnapesa esindaja. Kokkuvõtteks tõdes esineja, et balti päritolu seletus on siiski niisama tõenäoline kui soome-ugri oma.

“Suomen murteiden sanakirja” peatoimetaja Matti Vilppula (Kotimaisten Kielten Tutkimuskeskus) võrdles ettekandes “Murresanakirjat etnografian tulkkeina” Eesti ja Soome murrete sõnaraamatu koostamisega seonduvat. Mõlema sõnaraamatu koostamisel on jõutud ko-alguliste sõnadeni. Pikk koostamisaeg ja loodetavasti pikem sõnaraamatu kasutusaeg seab nii koostaja kui lugeja ette mitmed raskused. Soome murrete sõnaraamat kajastab 1800. aastate lõpu ja 1900. aastate alguse keelt ja kultuuri Soomerõhutas oma ettekandes maapiirkondades. On selge, et mida kaugem on kirjeldatav periood, seda raskem on sõnaraamatu toimetajal avada ja mõtestada aastakümnete taguseid kirjapanekuid. Ta vajab lisateavet, vahel sellistki, mida ainestiku kogujad on pidanud iseenesestmõistetavaks ning ebavajalikuks. Sõnaraamatu esimest osa koostades võeti kirjakeelsete seletuste osas aluseks “Nykysuomen sanakirja”. Aeg on aga viimasest mööda läinud, kasutusel on uued kirjakeele sõnaraamatud, kus on küll palju uut, kuid vana etnograafiline sõnavara suuremalt osalt puudub. Soome murrete sõnaraamtu seisukohalt tekitab see raskusi: seni on eeldatud, et kui sõna on Nykysuomen sanakirja-s, siis on see üldmõistetav, kuid tavaline soomlane ei tea näiteks, milline ree osa on kausta, ketara, kaplas või paju. Keele ja kultuuri teisenemisest tulenevaid raskusi võimaldaks lihtsustada sõnaartikleid täiendavad joonised ja pildid, mis ei ole ajaga nii seotud kui keel – pilt on mõistetav ka siis, kui keel seda ei ole. Teatud mõisteid ei ole võimalik sõnadega kirjeldadagi, nt sõlmi ja palkmajade nurgakonstruktsioone seletades piirduvad sõnaraamatud vaid üldmõiste esitamisega: “teatud liiki sõlm või nurgaliides”, pilt aga kõneleks täpselt, mis detailiga tegu.

Tiit-Rein Viitso (Tartu Ülikool) esitas ettekandes “viht ja saun eri ilmakaartes” ülevaate neid kahte mõistet tähistavatest tüvedest läänemeresoome keeltes ja püüdis selgitada tüvevara päritolu. Idasoome ja isuri keele vasta, karjala vašta, aunuse vastu, lüüdi ja vepsa keele vast ‘saunaviht; lehtedega luud’ ning idasoome vastoa, lüüdi vastozuda (refl), vepsa (keskvepsa) vastoida (irrefl), vastoidas (refl) ‘vihelda’ pärinevad tüvest *vasta. Traditsiooniline etümoloogia on seotud kahe seletusega: kas rootsi sõnast kvast ‘viht; lehtedega luud’ või muinasvene hvostu ‘saba’ võimaliku algupärase tähendusega ‘viht’, vrd vene hvost?t´ ‘vihelda’ või tšehhi chvost ‘saba; lehtedega luud; viht’. Vasmeri vene etümoloogiline sõnaraamat annab aga põhjuse viimases kahelda, kuna kõigis slaavi keeltes on see tüvi olemas ja tšehhi keeles on chvost tõestatult seotud saksa keelega. Viitso möönis, et laenata võidi vanavene keelest, kuid see seletus on sobimatu kui semantikat arvestada, ning esitas kolm teist võimalikku seletust. Muinasvene verbi tähenduse areng võinuks olla ‘viibutada’ > ‘peksta’ > ‘karistada’, mitte aga ‘vihelda’. Teine seletus oli, et kokku on saanud muinasvene ja germaani tüvi. Kolmanda seletusena esitas Viitso seose mari keelega, mida ükski etümoloogiline sõnaraamat ei maini. Küll aga on seda kasutatud tüve viht < *vihta < *višta etümologiseerimisel. Veske on etümologiseerinud sõna viht vene sõnaga tähenduses ‘lapp’, see aga oli Viitso arvates utoopia, kuna muutus st>h ei ole levinud. Viitso eelistab germaani laenulist seletust: *vihko ja muinaspõhja kvistr ning norra-, taani- ning rootsikeelne kvist võivad pärineda germaani tüvest *wisko < indoeuroopa *_išga.
Mõistet saun tähistavad kolm tüve. Tüvele saun head vastetega seletust pole esitatud, tüvi ei ole levinud ka ALFE materjalis, esineb vaid kitsal alal. Viitso esitas võimaliku seletusena seose s-liste skandinaavia ja kelti tüvedega. Nimelt on Põhja-Euroopas kuivatusmajad, mille rootsikeelne nimetus on sonn, fääri sorn, islandis sn. Sealkandis peetakse neid sõnu laenuks kelti keelest, mis omakorda tuletatakse ladinakeelsest sõnast fornus. Viitso ise peab seda seletust väheusutavaks muutuse f>s tõttu. Nii või teisiti näib selles mingi hoomatav, ehkki raskesti tõestatav seos olemas olevat. Eriti kui vaadata teisi läänemeresoome keelealal kasutusel olevaid tüvesid. Idasoome ja karjala kyly ning isuri kyl´i päritolu on traditsiooniliselt seotud *külpe-verbidega. Viitso ei ole rahul isurkeelse seletusega, kuna seal ei esine palataliseeritud l. Kolmas algupärane tüvi on *pirtti/*pertti, millest on saanud läänesoome pirtti ‘saun’; idasoome, põhjakarjala pirtti, Kukkuzi, isuri pertti, lõunakarjala pert´i, lüüdi, vepsa pert´ ‘onn; elumaja’. Thomsen ja Kalima on neid vorme seletanud balti laenulistena, Nieminen aga muinasvene päritoluga.