KÕNETEHNIKAKOOSOLEK
24. mail 2004 EKI väikeses saalis
ja 3. juunil 2004 Tartu ülikooli Veski auditooriumis
Einar Kraudi ettekanne
“Kõnetehnika ja emakeeleuurimine” andis
ülevaate kõnetehnika õpetuse
hetkeseisust Eestis,
sellealasest kirjandusest ning kõnetehnika
õpetuse
põhimõtetest. Kõnetehnika kui
distsipliin tegeleb
kehaga, kõneaparaadi elundite tahtele allutamisega;
kõnetehnika ei ole retoorika, keele- ja stiilivahendite
kasutamise õpetus. Kõnetehnilise treeningu
eesmärk
on tunnetada kehalis-füüsikalist
kõnetervikut ja
õppida kontrollima kõnetegevust. Selleks on
erinevatel
aegadel loodud erinevaid harjutusi, Einar Kraut tutvustas enda
meetodit, mis põhineb artikulatoorsel toefunktsioonil. Eesti
hääldussüsteemi omapäraks on madal
pingefoon,
hääldusliigutuste punkteeritus, mistõttu
eesti
konsonantismi võtmemõiste on
rõhujärgne
toetumine. Ka vältefonoloogiat on võimalik
käsitleda
rõhujärgse toetumise võtmes. Esitati
näiteid
harjutustest ja treenimisvõtetest, mis suunatud
eestipärase
hääldusrežiimi väljaarendamisele
standardkõnes.
Esile tõsteti nii keele dialektoloogiline aspekt –
kui
üldiseks pidada põhjaeesti keskmurdel rajanevat
hääldusstandardit – kui ka
kõnekultuuri ja
keelekorralduse seos.
Heido Ots osutas oma
ettekandes “Ladina
tähtede nimetamine teiste keelte pruugi järgi
– kas
ehtsus või edevus?”
võõrlühendite
hääldamisega seotud ebajärjekindlusele.
Eesti keeles on
heaks kiidetud võõrnimede, eriti kohanimede
algupärane hääldusviis. Mida aga teha
keelekorralduslikult
võõr(täht)lühenditega?
Ilmekatele näidetele tuginedes, nagu tsiitsitatavad
lühendid CV
ja DJ jt,
avaldas kõneleja arvamust, et inglise, prantsuse
või
millise tahes pruugi järgi ladina tähtede nimetamine
eesti
kõnes on tarbetu, vaevab kõnelejat ja kuulajat
mõttetult ning tekitab enamasti vaid segadust. Ka
praktilises
keelekasutuses ei õnnestuks järjekindlalt kinni
pidada eri
keeltest pärinevate lühendite
hääldamisest nende
keelte ehtsal kombel. Kokkuvõtteks esitas Heido Ots
aruteluks
järgmised seisukohad: eesti keel on ladina tähestiku
täieõiguslik kaasomanik, seetõttu
nimetab hea eesti
keele kõneleja avalikus suhtluses ladina tähti nii
üksikult (nt nimetähtedena) kui ka
tähthaaval loetavates
lühendites eesti keele normi kohaselt. Vähesed
erandid
esitatakse lõpliku loendina, et neid ei kasutataks normingu
vaidlustamiseks. Norming tuleks esitada selgesti väljendatuna,
kunstiliste tekstide esitamisel ning muude normiväliste alade
puhul on loomulik sallida eritaotlusi (ehtsusepüüd,
karakteriseerimisvajadus jne).
|
