Murdegrammatika päevaga tähistati Pent Nurmekunna 100. sünniaastapäeva. Ettekandekoosoleku juhatas sisse Karl Pajusalu, avaldades lootust, et sellise päeva korraldamine aitab kaasa murdegrammatika koostamisele ning annab mõtteainet magistrantidele teemade valikul.
Jüri Viikberg pidas ettekandes ”Murdesõbralik Pent Nurmekund” silmas keeletarga 100. sünniaastapäeva ja peatus mõningatel pika elu keeleseikadel. Saarde kihelkonnas Kilingi vallas 16. XII 1906 sündinud Arthur Roosmann (a-st 1935 Pent Nurmekund) pärines ema poolt Viljandimaalt ja kasvas keskkonnas, kus kõneldi üksnes eesti ning mulgi keelt. Kesk-, üli- ja elukoolis käies omandas ta aga umbes 70 võõrkeelt, kujunedes üheks maailma kõige väljapaistvamaks polüglotiks. Tema akadeemiline haridus tugines romaani, germaani ja inglise filoloogiale ning indoeuroopa keeleteadusele, seda rikastasid nii rahutud vagabundiaastad Lääne-Euroopas 1934–40, keelte paabel Karjala vangilaagris 1944–47 kui ka õppejõutöö Tartu ülikoolis 1955–86. Pent Nurmekund kustus 28. XII 1996 Tartus.
Liina Lindströmi ettekanne ”Eesti Murrete Korpus ja grammatika uurimise väljavaated” keskendus Eesti Murrete Korpusele, mis valmib Tartu Ülikooli ja Eesti Keele Instituudi ühistööna. Korpus koosneb vanadest helilindistustest, nende litereeringutest (foneetilises ja lihtsustatud transkriptsioonis) ning morfoloogiliselt märgendatud andmebaasist. Murdekorpuse maht (foneetilises transkriptsioonis) on ligi 800 000 tekstisõna, morfoloogiliselt märgendatud on ca 340 000 tekstisõna.
Ettekandja tutvustas korpuse ja morfoloogia andmebaasi kasutusvõimalusi. Korpuse põhjal on võimalik uurida eelkõige sagedasemaid keelenähtusi, analüüsida keelenähtusi võrdlevalt kõigis murretes ning uurida keelenähtusi nende kasutuskontekstis. Keerukam on korpuse põhjal koostada muuteparadigmasid või uurida haruldasemat sõnavara – selleks oleks vaja juba rohkem teksti.
L. Lindström kutsus üles keeleuurijaid laiemalt kasutama murdekorpust ja üldse murdematerjale, on ju murdekeel samasugune keel nagu kõik teisedki. Ta leidis, et murrete uurimine ei peaks olema ainult kitsa ringi murdeuurijate pärusmaa, vaid murded võiksid olla mitmekesiseks ja rikkalikuks materjaliks kõikvõimalikele keeleteaduslikele töödele.
Heikki Hurtta rõhutas, et Soome murrete morfoloogia seisukohast on kahtlemata kõige tähtsam ainestik 1967. aastal asutatud Morfoloogia arhiiv (Muoto-opin arkisto). Grammatiliselt kodeeritud arhiivis (http://www.helsinki.fi/hum/skl/tutkimus/ma.html) on praegu u 500 000 sedelit. Ulatuslikud kogud on olemas 139 murrakust, lisaks nendele väiksemad kogud erinevatest murrakutest. Alustatud on kogude digitaliseerimist, ning osa materjali on juba praegu elektrooniliselt kättesaadav.
Murrete grammatilist materjali on ka süntaksi arhiivis Turus (http://www.hum.utu.fi/oppiaineet/suomi/arkistot/lauseopin_arkisto.html). Kui materjali on võimalik koguda nt tüüpsõnade järgi, tulevad kõne alla ka Soome murrete sõnaarhiiv ja Soome murrete sõnaraamat ning selle korpus (http://www.kotus.fi).
Väljaannetest kasulikud on nt Lauri Kettuneni “Murdeatlas” koos seletusköitega (Suomen murteet III A ja B, 1940), erinevate murrete ulatuslikud häälikulookirjeldused ning monograafiatena avaldatud murdemorfoloogia erinevate nähtuste kirjeldused. Nii materjalidena kui ka ajalooliselt huvitavad on 19. ja 20. sajandi vahetuse ümber avaldatud murrakute morfoloogia- ja süntaksikirjeldused.
Mari-Epp Tirkkonen juhtis oma ettekandes “Murdegrammatika tekstiköidetes” tähelepanu akadeemilise murdetekstide sarja ”Eesti murded” 1–8 eessõnadele, millest leiab infot eesti murrete grammatika kohta. Tekstikogumikud on ilmunud pika ajaperioodi vältel aastail 1961–2002 ning köidete koostajaid-toimetajaid on olnud mitmeid.
Eessõnade maht on väga erinev, ulatudes idamurde 5-leheküljelisest kuni saarte murde 60-leheküljelise sissejuhatuseni. Neis sisalduvad grammatikakirjeldused on väga mitmekesised: mingit ühtset süsteemi, mille alusel nad oleksid üles ehitatud, ei ole. Kõikides eessõnades on esikohal murde häälikuliste joonte iseloomustus, teisena leidub kõikides eessõnades morfoloogilist infot noomenite ja verbide kohta. Kirderannikumurde tekstiköitest alates on toodud sisse murde süntaktiliste joonte kirjeldus. Saarte murde tekstide eessõnast leiab ka lühikese peatüki sõnamoodustusest. Murdejoonte kirjeldamisel on lähtutud vaikimisi võrdlusest ühiskeelega, st enamasti on kirjeldamata jäänud see, mis ühiskeelepärane. Siiski tõuseb esile teatud hulk nähtusi, mille kohta leiab infot pea kõikidest sissejuhatustest, isegi juhul, kui nende moodustus on ositi või täielikult ühiskeelepärane. Morfoloogiast tulevad noomeni puhul sellistena kõne alla näiteks mitmuse moodustamine; verbi puhul infinitiivid, kesksõnad, ning ainsuse pöördelõpud, eriti 1. ja 3. pööre.
Tekstiköidete eessõnades leiduva grammatilise info võrdlusel tõstatusid küsimused, millega murdegrammatika koostamisel ka kõige tõenäolisemalt kokku puututakse. 1. Millist grammatilist infot eesti murrete grammatika peaks üldse sisaldama (kas ainult morfoloogiat või ka foneetikat ja süntaksi)? 2. Kui põhjalikult peaks murdegrammatikas analüüsitama ühe või teise keelenähtuse levikut (levikukaardid jne)? 3. Kui palju peaks murdegrammatika kajastama eri vormide või tarindite teket või tekkepõhjusi? 4. Millised või mis perioodi murded need peaksid olema, mida murdegrammatikas kirjeldama hakatakse?
Ellen Niit andis oma ettekandes ”Murdegrammatikast murdeõpikus” ülevaate grammatika esitamisest õpikus "Eesti murded ja kohanimed" (autorid Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg; Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. 2002). Ettekandja selgitas, et palju grammatilist informatsiooni on paigutatud peamurrete – põhjaeesti ja lõunaeesti – ning põhjaeesti peamurdesse kuuluva südaeesti ja kirderannikumurde omavahelistesse võrdlustesse. Detailsemad erijooned on esitatud eraldi murdekirjelduste juures, kus on alaosa ka morfoloogia kohta. Õpikus on iga murde kohta traditsiooniliselt ka häälikute kirjeldus, kust saab morfoloogia jaoks vajalikku infot tüvelõpuvahelduste, tüvemuutuste ja -astmete kohta. Morfofonoloogial on oluline osa eesti keele vormimoodustuses. Ettekandes esitati näide lõunaeesti geminatsiooninähtusest morfoloogilistes vormides. Lähtudes õpikus esitatud andmetest, näidati katset esitada ainsuse sisseütlev ja kaasaütlev kääne; verbimorfoloogia näiteks oli valitud eitava kõneliigi moodustamise võimalused eri murretes. Õpiku näol on tegemist õppevahendiga, kuhu on koondatud põhiinformatsioon kõigi eesti murrete, sh murrete grammatika kohta.
Liisi Bakhoff, Anneliis Klaus, Liina Lindstöm, Mari Mets, Karl Pajusalu, Kristel Uiboaed, Eva Velsker tutvustasid Tartu Ülikooli murdekorpuse töörühmal käsilolevat uurimust ainsuse 1. isikule viitamisest eesti murretes. Teatavasti on ühes osas eesti murretes (kirderanniku murderühm, idamurre, keskmurre) ainsuse 1. isiku pöördelõpp säilinud (ma lähen), teises osas (läänemurre, saarte murre, lõunaeesti murderühm) aga kadunud (ma lähe). Ettekandes otsiti vastust järgmistele küsimusele: kas neil aladel, kus verb on lõputa, viidatakse 1. isikule pronoomeniga sagedamini kui neil aladel, kus lõpp on säilinud? Millised tegurid veel pronoomeni/verbilõpulise n-i olemasolu/puudumist mõjutavad?
Uurimusse murrakuid valides vaadati, et esindatud oleksid nii 1. pöörde lõpuga (-n) (Kuu, Trm+Kod, VJg+VMr) kui ka lõputa alad (Khk, Vas), lõpp varieerus Muhus ja Varblas.
Uurimuse esimeses etapis otsiti valitud murdetekstidest välja kõik oleviku ja mineviku indikatiivi jaatava kõneliigi 1. pöörde vormid, kokku 1006 vormi. Seejärel kodeeriti kõik leitud vormid VARBRUL-analüüsi jaoks. 1. isikule viitamise puhul vaadati järgmisi faktoreid: kas 1. isiku lõpp esineb verbil või mitte, kas verbiga ühildub pronoomen ja kas see on pikk või lühike, missugune on verbivormi grammatiline aeg, viitamise referentsiaalne kaugus, aluse ja öeldise vastastikune asend, teksti struktuur, süntaktilise seose liik, kas tegemist on otsese või kaudse kõnega, missugune häälik järgneb verbivormile, kas tegu on vastuslausega ning kas eelnevat lauset, verbivormi vm tekstiosa korratakse või mitte. Uurimuse järgmise etapina analüüsiti kodeerimise tulemusi statistiliselt programmiga GoldVarb 2001.
Analüüsist selgus, et kõige enam mõjutavad pronoomeni olemasolu või puudumist 1. isikule viitamisel kuue teguri (referentsiaalne kaugus, verbilõpu olemasolu/puudumine, aeg, teksti struktuur, süntaktiline seos, murrak) koosmõju, neist kõige olulisemaks osutus referentsiaalne kaugus. Kinnitust ei leidnud oletus, et aladel, kus verbi lõpp -n puudub, kasutatakse sagedamini pronoomenit kui 1. pöörde lõpuga aladel. Igas murrakus näib olevat oma süsteem. Uurimust on plaanis jätkata.
