Kõnekoosoleku ettekanded käsitlesid teemasid keele ja folkloristika piirimailt, esitajateks folkloristikahuvilised keeleuurijad. Koosoleku avas Helle Metslang.
Ettekandes “Laul keeles ja keel laulus” püüdis folkloorimaterjaliga ja folkloristide keskel töötanud keeleuurija Kanni Labi leida vastust küsimusele, missugune siis õieti on folkloori ja keele vahekord? Esiteks, kas folkloorse materjali kasutamine on keele struktuuri või kasutusvõimaluste kirjeldamiseks vajalik? Teiseks, kas lingvistiline analüüs on vajalik folkloori uurimisel? Kahtlemata tuleb neile küsimustele vastata jaatavalt.
Küsimus, kas keel on laulus või laul on keeles, tähendab tegelikult küsimust, kas keelt mõistetakse kui abstraktset süsteemi või kui konkreetseid tekste, mis selles keeles on aegade jooksul koostatud ja koostatakse. Esimesest vaatenurgast on keel folkloori üks ehitusmaterjale, keele elemendid asuvad (folkloori)teksti sees, neid saab selle seest leida; teisest aspektist oleks folkloor üks osa keelest (folklooritekstid kui osa kõikidest tekstidest). Kindlasti on keel ja selle kõnelejate sõnaline folkloor üksteisest sõltuvuses ja mõjuväljas. J. Talvet on nimetanud kirjandust (kuhu kuulub siis ka nn kirjutamata kirjandus) põhiteguriks loomulike keelte püsimises elava, areneva ja teiseneva korpusena. Samas on selge, et keele kadumise korral ei ole võimalik selle kõnelejate folkloori säilimine vähegi suuremas ulatuses.
Uurides regilaulu paralleelverbide kasutust eesti keele semantika seisukohast, leidis uurija, et selle lõpuni mõistmiseks tuleb tunda nii keeleajalugu, murdeid kui ka mitmesuguseid folkloristika, sh rahvausundi ja -tavandi seiku, ühesõnaga tuleb mõista keelt ja maailma nii, nagu regivärsside loojad seda tegid. Loomulikult jääb regivärsi sõnavaliku selgitamisel esmalt silma alliteratsioon ning lihtsaim seletus oleks, et vastavad paralleelsõnad on valitud värssi algriimi alusel. Siiski jääb sellest seletusest väheks. August Annist on märkinud, et runovärsi ilukõlastamine on suhteliselt kerge, selle õige täitmine sisuliselt edasiviivate ja tabavate sõnadega aga küllaltki raske. Samamoodi võiks öelda, et regivärsi uurijale on ilukõla märkamine kerge, sõnavaliku semantilise motivatsiooni leidmine aga juba raskem. Puhtkõlaliselt valitud või koguni ise moodustatud sõnade kasutamine pole aga regilaulule ainuomane, sõnade foneetilistel omadustel või juhuslikel assotsiatsioonidel põhinev kasutus toimib ka kõnekeeles, eriti just kujundlikku väljendust taotlevas slängis. Nii on just keelega mängimise rõõm see, mis ühendab meid oma kaugete esivanematega.
Katre Õimu ettekanne “Kõnekäändudest ja fraseologismidest eesti keele ja folkloori vahel” keskendus Eesti Kirjandusmuuseumis loodud Eesti kõnekäändude ja fraseologismide andmebaasile (EKFA) ja selle problemaatikale. EKFA sisaldab andmeid ligi 150 000 ERA kõnekäänukartoteegist pärineva arhiiviteksti kohta; selle materjal on süstematiseeritud ja uurijatele-huvilistele digitaalses vormis kättesaadav nii vastavalt väljendite tüpoloogiale kui (peatselt) ka struktuurile ja tähendusele. 2006. a lõpu seisuga oli EKFAs fikseeritud rohkem kui 25 000 kõnekäänutüüpi – see hulk, mis teiste keeltega võrrelduna on suhteliselt suur, peaks andmebaasi edasise töötlemise käigus küll mõnevõrra vähenema.
Ettekandja käsitles lühidalt mõnda kõnealuse materjaliga seonduvat terminoloogilist ja tüpoloogilist probleemi. Näiteks osutab paralleelterminite kõnekäänd ja fraseologism kasutamine Eesti parömioloogia- ja fraseoloogiateoorias küsimusele, kas uurida ja kirjeldada püsiühendite grammatilisi ja semantilisi tunnuseid lingvistika või folkloristika vaatepunktist.
Folkloristikakeskne lähenemine eeldab, et ütlused nagu vanasõnadki käibivad traditsioonis üsna selgepiiriliste tüüpidena. Nüüdseks, mil EKFAs on kokku koondatud kõik ühe ja sama väljendi sõnastusvormid, on selgunud, et vägagi vaba muuteparadigma, sõnajärje ja leksikaalse koosseisuga eesti püsiväljendid tüübimeetodile tervikuna hästi ei allu ja selgetest kõnekäänutüüpidest (vrd fraseologismitüüp) on raske rääkida. EKFAs leidub suhteliselt väike hulk nn klassikalist klišeelist fraseoloogiat: hambad varna panema, hambad kurku lööma, hambasse puhuma jne, valdava osa materjalist moodustavad teatud kujundi ümber koonduvad suhteliselt hajusad sõnaühendid: noor peremees majas, rahu majas, on majas jne.
Kui jälgida EKFA materjali süntaktilisi omadusi, selguvad taas domineerivad lingvistilised parameetrid. (1) Enamik püsiühendeid funktsioneerib lause elementidena tähistades situatsiooni osalisi ja asjaolusid. (2) Tunduvalt vähem on EKFAs mittelauseliikmelisi lauseelemente – mis jäävad lauseliikmestruktuurist välja, laiendamata ühtegi teist lauseliiget. Tegemist on enamjaolt kogu situatsiooni tähendust modifitseerivate üldlaienditega, mille leksikaaltähendus kuulub situatsiooni suhtes metatekstilisele tasandile. Mittereferentsed hellitusnimed: hellerheinake, sõimusõnad: sunnik ja pilked: Harju harakas võivad lauses esineda teise lausesse kiildunund üttelausetena, mis identifitseerivad kedagi ja milles avaldub selgelt kõneleja suhtumine kõnetatavasse. Ümbritseva lausega jäävad grammatiliselt seostamata ka sellesse paigutatud kiillaused, s.o hüüatused ja hüüded: tule taevas appi, viisakusvormelid ja soovid: õnn kaasa ning sajatused: susi sind söögu, millega kõneleja väljendab eelkõige oma suhtumist. (3) Täiesti perifeersed on EKFAs teksti tunnustega üksused, s.o tõrjevormelid, pareerivad repliigid, sõnamõnitused: Noh! – Noh on norimisesõna, kiirkõned: vares vaga, saba taga, sõnamängud: kuradi vunts, ütles habe, lõppriimilised ütlused ja salmid: eit läks heina, lõi sarved seina. Kõiki neid ühendab keskendumine verbaalsusele. Niisiis iseloomustab prototüüpset osa EKFAsse koondatud eesti fraseoloogiast käitumine lause moodustajana, kusjuures väljendite ebapüsivus, s.o nii sisuline kui ka vormiline varieerumine, suureneb pöördvõrdeliselt kaugenemisega tsentrist (vaeg)lause kujuliste üksuste suunas.
Kõrvalekaldeks teatud üldisest tendentsist võib pidada ka ühesõnalisi üksusi – pole ju nimetatud hellitus- ja sõimunimed tavamõistes väljendid. Keskendumata nendega seonduvale liitsõnaküsimusele on siinkohal vahest olulisemgi sõna(de) otsese ja ülekantud tähenduse suhe. Kuid teatavasti iseloomustavad tähendusprojektsioonid kogu meie igapäevast keelekasutust ja vaid osa sellest on ühes või teises vormis kinnistunud. Nii ei saa tähendusteisendus kindlasti olla ainsaks kriteeriumiks otsustamisel, kas näiteks üksiksõna kuulub fraseoloogiasse või mitte.
Eva Labodkin tutvustas oma ettekandes “Kõnekeelsed linnakohanimed ja nende uurimine” interdistsiplinaarset uurimisvaldkonda, mis peale linnanimeuurimise tegeleb ka kõnekeele ja slängiga ning puutub kokku semantika, linnageograafia ja -sotsioloogiaga.
Kui rääkida mitteametlike kohanimede uurimisest sotsioonomastika meetoditega, tuleb peamiselt lähtuda Soomes tehtud uurimustest. Eestis ja ka mujal maailmas on sellel alal kirjutatud üsna vähe. Helsingis on Terhi Ainiala eestvedamisel tehtud laiaulatuslikumaid projekte, mille eesmärgiks on olnud kõigepealt uurimismaterjali kogumine, selle esialgne analüüs, hiljem ka kohanimedes väljenduva linlaste identiteedi ja kohanimedega seotud arusaamade ja seisukohtade uurimine.
Terhi Ainiala ja teised projektides osalenud uurijad on kirjutanud mitmeid huvitavaid artikleid oma avastustest. 2005. aastal ilmus kogumik "Kaupungin nimet. Kümmenen kirjoitusta kaupunkinimistösta", mis koosneb esimese projekti raames tehtud töödest.
Kohanimede uurimine sotsioonomastika meetoditega tähendab lähtumist nimeandja ja -kasutaja vaatepunktist. Oluline pole niivõrd nime keeleline kuju kui selle sotsiaalne tähendus – kes, kuidas, millal ja mille jaoks nime kasutab, milliseid seisukohti või arvamusi (või ka kasutaja identiteeti) nimi väljendab, kuidas ja miks nimed tekivad, muutuvad või kaovad, jne.
Eestis on mitteametlikke kohanimesid uuritud väiksemate töödena nii Tartu Ülikoolis kui Tallinnas. Kindlasti tuleks mainida Kadri Jaaksoni 2005. aastal kaitstud bakalaureusetööd Sindi kooliõpilaste nimedest. Tartu Ülikoolis on üliõpilaste mitteametlikest nimedest kirjutanud Eva Labotkin. Teoreetilises osas põhinevad need tööd suuresti Ainiala artiklitel, eriti 2003. aastal ilmunud artiklil "Kaupunginimistön tutkimusen perusteet". Selles artiklis tutvustab Ainiala mitteametlike linnanimede uurimise lähtekohti ja peamisi mõisteid.
Järgnevalt vaatlen mõningaid mõisteid, et selgitada, mis siis ikkagi on mitteametlik linnakohanimi. Lähtun Ainiala definitsioonidest.
Linnakohanimi on igasugune linnataolise ümbruse kohanimi, linnakultuuriga seotud või ka looduslikule kohale antud nimi. Ainiala kirjutab aga samas, et linn kui niisugune on äärmiselt kompleksne ja mitmetahuline nähtus, mistõttu seda üheselt defineerida ei olegi võimalik. Seetõttu peaks iga uurija ise otsustama, milline uuritav ala on piisavalt linnataoline.
Ametlikud nimed on tänavate, teede, parkide ja teiste objektide nimed, mis on märgitud kaardile, samuti asutuste ja firmade nimed, mis on ametnike või omanike poolt antud ning mida võib näha siltidel või akendel.
Mitteametlikud nimed on kõik need nimed, mis ei ole ametlikud nimed. Samuti on mitteametlikud endised ametlikud nimed, mis on ära muudetud või mille objekt on kadunud, kuid mida endiselt kasutatakse.
Mille poolest erinevad mitteametlikud linnakohanimed maakohanimedest? Nimetamispõhimõtted on tegelikult samad, erinevused tulenevad nimetatavate objektide erinevast iseloomust (linnale iseloomulikud kohad ja objektid, nt tänavanurgad, pargipingid, kaubanduskeskused), nimede andmise erinevatest põhjustest (koha eristamise vajadus pole sageli peamine põhjus nime andmiseks) ning ka nimede kogumis- ja uurimismeetodite erinevusest.
Mitteametlikele kohanimedele on iseloomulikud järgmised tunnused:
* Paiga eristamine ei ole esmatähtis, mitteametliku nime võivad saada ka sellised kohad, millel juba on nimi. Ühel kohal võib olla ka mitu erinevat mitteametlikku nime.
* Nimed on slängipärased (nende moodustamisel kasutatakse palju slängile iseloomulikke sõnamoodustusvahendeid, nt slängisõnade loomisel väga produktiivset tuletusliidet -kas, otsetõlget, lühendeid jt ). Selliseid kohanimesid võibki vaadelda osana slängist.
* Mitteametlikud nimed on enamasti loomingulised, emotsionaalsed, iroonilised. Loomingulisus ja huumor nimede andmisel on sageli eesmärgiks omaette. Tänu sellistele omadusetele peegeldavad mitteametlikud kohanimed nimeandja suhtumist, maailmapilti ja identiteeti.
* Mitteametlike nimede kasutamine sõltub situatsioonist ja seltskonnast, see on samuti slängile omane joon.
* Mitteametlikud nimed võivad olla üldtuntud, kuid väga palju on ka selliseid, mis on levinud ainult mingi kindla grupi sees.
* Linnakohanimed tekivad, muutuvad ja kaovad pidevalt. Lühikese ajaga kaob mingi osa nimesid kasutuselt, uusi kohti ja koos nendega ka nimesid tekib pidevalt juurde. Samas leidub ka selliseid nimesid, mis kestavad üle mitme põlvkonna.
Millistele kohtadele mitteametlikke nimesid antakse?
Mitteametlikke nimesid antakse enamasti
1) kohtadele, millega nimeandjal on mingi isiklikum seos või mida ta pidevalt kasutab;
2) kohtumispaikadele või objektidele, mis on olulised, kuid millel ametlikku nime ei ole;
3) kohtadele, mille ametlik nimi on liiga pikk, mida ei teata või mis on muul põhjusel kasutajale sobimatu;
4) kohtadele, mille suhtes tahetakse vestluse käigus väljendada mingit meelsust või arvamust.
Mitteametlikke nimesid antakse nii neile kohtadele, millel on juba ametlik nimi olemas, kui ka neile, millel see puudub. Nimeandmismotiivid on nende kahe rühma puhul ilmselgelt erinevad. Kohtadele, millel ametlikku nime pole, antakse mitteametlik nimi selleks, et seda teistest kohtadest eristada. Suurem osa mitteametlikest nimedest antakse aga kohtadele, millel on ametlik nimi olemas. Sellisel juhul ei ole paiga eristamine enam esmatähtis, esile tõusevad muud motiivid. Mitteametlikud nimed luuakse sageli kollektiivselt ning nende üks olulisemaid eesmärke võibki olla kasutajate identiteedi ja meelsuse väljendamine ning mingisse rühma kuulumise näitamine.
Kõige sagedamini antakse linnas mitteametlikke nimesid hoonetele ja äridele. Linnas leidub ka rohkelt spetsiifilisi objekte või eripäraseid kohtumispaiku, mis võivad olla näiteks poeesine, mõni ausammas või parkla. Parke ja loodusega seotud paiku nimetatakse vähe, kõigis uurimustes jääb nende hulk vaid mõne protsendi piiresse.
Igal linlasel on oma isiklik nimevara, millest osa on tuntud ja üldkasutatavad nimed, mida teavad kõik, osa aga mingite väiksemate rühmade kasutatavad nimed. Nimesid kasutatakse vastavalt situatsioonile nii, et kuulaja mõistab, millise kohaga on tegu.
Ainiala rõhutab, et on oluline uurida kõrvuti nii ametlikke kui mitteametlikke nimesid, kuna indiviidi nimevaras moodustavad need terviku – kõik on n-ö kasutusnimed.
Kokkuvõtteks võib öelda, et mitteametlikud kohanimed on erilised hüüdnimed, mis sünnivad enamasti kollektiivselt (kuid ka individuaalselt) ning mida kasutatakse rühamidentiteedi loomise ja tugevdamise vahendina (nagu ka slängi). Mitteametlike kohanimede kasutamine sõltub väga palju suhtlemissituatsioonist ja seltskonnast. Sellised kohanimed väljendavad nimekasutajate meelsust ja suhtumist nimetatavasse kohta ning peegeldavad arusaamu ja väärtushinnanguid, mistõttu neid võib pidada oluliseks nii linnafolkloori kui -ajaloo uurimisel.
