EMAKEELE SELTS

Krista Kerge esitas ettekandes "Värske pilk sõnaloomele" kognitivistide lähenemise regulaarsusele, mis eristab kolme külge: kompositsioonilisus, kasutuse tõenäosus, tootlikkus (reegli kättesaadavus). Kuidas need ilmnevad tekstis? Materjaliks olid valitud seotud tekstid, milles sõnesid oli 5265. Sellest u 3,5% olid loovsõnad. Esitati 181 sõna jagunemine sõnaliigiti ning eristati nelja sõnaloometehet. Sõnamoodustus grammatika alla kuuluvaid liitmise juhte oli 89, koos tuletuse ja vormimoodustusega 109. Selgeid tuletuse juhte oli 70; 6–7 kombinatoorika juhtu, nt (teabe) läbitilkumine; mõistekujundus (vaba laiendi inkorporatsioon on puhas sõnaloome), nt teiseniküündimine. Lisaks määratlematud juhtumid, nt imejõuline, uusjungiaanlik, kodanikukeskne. Muu sõnamoodustusega piirnevad 1) selge konversatsioon (1), väga punk, küsitavana ka v-/tav-kesksõna tarvitus nimisõnana (3) või laiendamata predikatiivse adjektiivina. 2) kinnismorfeemi iseseisvumine, nt väga küber, 3) tagasituletus, nt kahel autoril korile(ma), korilemine; 4) paarissõnad (2). Kahel korral esines laenamist. Tähenduse, sõnaliigi jms nihete hulgas oli statistiliselt vaadatuna kõige enam grammatilist tuletust (verbist noomen).

Silvi Vare osutas ettekandes "Konversioonist eesti keeles", et termin konversioon on kasutusel paljudel erialadel, sealhulgas lingvistikas. Keeleteaduses märgib konversioon kõige üldisemas mõttes sõnatüve üleminekut ühest sõnaliigist teise ilma tuletusliite abita. Eesti keeles on seda nimetust esimesena niisuguses tähenduses kasutanud Helgi Vihma 1965. a. Eristada võib konversiooni kui sõnamoodustusviisi (tulemuseks on uus keelend, sõnavaraüksus) ja puhtsüntaktilist konversiooni (seotud tekstiga). Oma olemuselt on konversioon seega leksika ja lausemoodustuse piirinähtus, osal juhtudel pigem süntaksi- kui leksikoninähtus, eesti keeles sageli V?S tüübi korral, nt (sõud|ma >) sõud on eeldatavasti konkreetse tekstiga seotud juhumoodustis ega kuulu püsisõnavarasse; saksa keeles on infinitiivi üleminek noomeniks kõige lihtsam vahend verbide substantiveerimiseks. Ettekandes oli tähelepanu all eeskätt sõnamoodustuslik konversioon, millel on eesti keeles arvestatav roll täita. Nähtuse esinemise kohta leidub näited juba Stahli grammatikas ning üsnagi põhjalikult on seda käsitletud Wiedemanni grammatikas. Konversiooni staatus keelesüsteemis on olnud diskussiooniküsimus. Eri arvamusel on oldud selles, kas pidada konversiooni omaette sõnamoodustusviisiks või tuletuse alaliigiks? Mitmesuguseid poolt- ja vastuargumente arvestades on viimase aja käsitlustes kaldutud eelistama esimest varianti, tõlgitsema konversiooni kui iseseisvat sõnamoodustusviisi tuletuse ja liitmise kõrval. Ettekandja käsitles ka konversiooni mõiste tõlgitsusproblemaatikat eesti keele grammatilise eripära ja ajalooliste keelemuutuste taustal. Algselt, inglise keele seisukohalt nähtuna on konversiooni kriteeriumiks peetud sõna või tüve täielikku vormilist samasust üleminekul ühest sõnaliigist teise. Hiljem on hakatud arvestama tüve võimalikke varieerumisi ja siit tulenevalt eristama konversiooni kitsamas ja laiemas mõttes. Eesti keeles on sõnatüve morfoloogiline varieerumine tavaline nähtus ja selle arvestamine konversiooni puhul paratamatu. Ettekandes oli kõne all samuti konversiooni ja tuletuse vahekord diakroonilisest ja sünkroonilisest aspektist vaadatuna.

Reet Kasiku ettekande “Nimisõnatüvelistest tegijanimedest" juured olid eesti ja soome tuletussüsteemide võrdluses – kui eesti verbimoodustussüsteem on soome vähendatud vorm, siis noomenigrammatika kohta on vastupidised väited. Selle üheks põhjuseks on noomenimoodustuse teadlikum arendamine ja korraldamine eesti kirjakeeles ning terminimoodustus. Isikut märkivate tuletiste hulgas on nii deverbaale kui denominaale. Verbist ja- ja nu-liitega tuletatud isikunimetused väljendavad tegijat, noomenitüvelised isikunimetused väljendavad enamasti mingeid muid suhteid ja nende moodustamiseks on omad liited. Isikuliidetest on peamiselt vaid -ur selline, mis tuletab isikuid tähistavaid substantiive nii verbidest kui noomenitest. Kuigi line-liitelised tuletised on substantiivitüvelised, seostuvad nad semantiliselt tegevusega ning väljendavad tegijat või kogejat. line-tuletised ei ole vahetus semantilises moodustusseoses alussubstantiivi leksikaalse tähendusega, vaid sellega seotud sündmuse või olukorraga. line-tuletise semantiline roll alussõnaga seostuva sündmuse argumendina on AGENT või KOGEJA. Süntaktiliselt kuulub line-tuletus seega argumentnominalisatsiooni valdkonda. line-liitelisi tegijanoomeneid saab moodustada vaid sellistest substantiividest, mille kohakäändelised vormid väljendavad sündmust või olukorda. Olukord ja sündmus on semantilised kategooriad, mida võib väljendada niihästi verbiga kui noomeniga, nt kohakäändelise väljendiga: Taat on/käib kalastamas > Taat on kalastaja. Taat on/käib kalal > Taat on kalaline. Üldiselt aga eesti keeles sellist kogumist väljendavaid, nn kaptatiivseid verbe ei moodustata, vaid kasutatakse verbifraasi. Nominalisatsiooni käigus saab verbifraasist moodustada ja-tegijanime, samatähenduslikust noomenist aga line-tuletise: Memm on/käib seeni korjamas > Memm on seenekorjaja. Memm on/käib seenel > Memm on seenelkäija / Memm on seeneline. Noomenid, mille kohakäändelised vormid tähistavad sündmust ja millest saab seega moodustada line-liitelise tegija, jagas ettekandja leksikaalse tähenduse järgi rühmadesse.