EMAKEELE SELTS

ES-i iga-aastasel üliõpilaskonverentsil esinesid ettekandega Annika Kilgi ja Elviira Küün Tallinna Pedagoogikaülikoolist ning Tiina Alekõrs ja Ülle Mällmann Tartu Ülikoolist.

Annika Kilgi andis ettekandes teemal “Eesti verbivormistiku kirjeldus 17.–19. sajandil” (juhendaja Martin Ehala) ülevaate sellel perioodil ilmunud 18 eesti keele grammatikast ja õpikust ning võrdles nende verbivormistiku kirjeldusi. Kõige vähem on tänapäeva grammatikatega võrreldes muutunud kindla, tingiva ja käskiva kõneviisi vormistik, aegadest on olnud üsna ühtlane oleviku ja mineviku vormistiku kirjeldus. Kindla ja tingiva kõneviisi kirjeldused on püsinud muutumatutena, vaid tingiva kõneviisi puhul on erinevates grammatikates vaheldunud mitmuse 3. isiku lühike (walaksid) ja pikk (walaksiwad) vorm. Käskiva kõneviisi mitmuse 3. isiku vormid on paaris esimeses grammatikas konsonantlõpulised (olckut nemmat) ning varieerub eelistus mitmuse 1. isiku eitussõna suhtes (ärge olgem, ärgem nutkem, hrv ära palume). Suurimad erinevused grammatikates on tingitud nö eeskujugrammatikate vormistikust, eelkõige puudutab see kaudset kõneviisi. Juba Stahl (1637) on püüdnud leida vastet konjunktiivile, ladina või saksa võimalikkust ja kõhklust väljendavale kõneviisile, kuid esmakordselt esitab läbivalt vat -tunnuselise vormistiku Einer (1885). Teine probleemne koht on impersonaali vormistik. Esimestes grammatikates kasutatakse indoeuroopa keeltele omast isikulise passiivi moodustusskeemi (minna sahn armastut), Hornung esitab küll tänapäeva grammatika impersonaalivormid, kuid kasutab neid ikkagi personaalsena (mind peetakse, minna ollin peetud). Täiesti vastab eesti keeleõpetuste passiiv praegusele umbisikulisele tegumoele alates Ahrensist (walatakse, walati, walatagu jne). Muuhulgas tõi ettekandja esile lahknevusi tuleviku ja infiniitvormide käsitlustes ning erinevatele vormistiku osadele antud nimetustes.

Tiina Alekõrs käsitles ettekandes “Isikustamine reklaamtekstides” (juhendaja Reet Kasik) esinevaid isikustamise viise ning paigutas need metafooriteooriast lähtuvasse raamistikku. Võttes aluseks, et metafoor on varjatud võrdlus, käsitles ettekandja metafoorse väljendi komponente võrdlusstruktuuri komponentidena. See, mida võrreldakse, on võrdlusobjekt (antud juhul reklaamitav firma, toode, toote osa, firma koos tootega või kontekstis selguv objekt), ja see, millega võrreldakse, on võrdlusvahend (inimene). Võrdlusvahendi analüüsimisel on võetud aluseks Michael Hallidayst lähtuv funktsionaalse analüüsi meetod, st vaadeldakse, millises semantilises funktsioonis võrdlusvahend esineb. Inimest ja reklaamitavat objekti käsitletakse protsessi osalistena. Sellest lähtuvalt vaadeldakse nii osaliste sotsiaalseid ja füüsilisi rolle nende funktsiooni, sotsiaalsete suhete ja väärtuse järgi kui ka osaliste karakteriseerimist välimuse, füüsiliste, kognitiivsete, tunnete ja käitumisega seotud omaduste ning nimisõnaliste omaduste järgi. Ettekandes esitati rohkesti näiteid reklaamtekstidest, järeldused esitati 525 reklaamlause põhjal. Teatud protsessid, rollid ja omadused esinevad sageli koos ühe kindlat liiki tootega. Nt autotooted tavaliselt teevad, annavad, garanteerivad, kuuletuvad, liiguvad, reageerivad, pakuvad ja hooldavad. Autotoodetele omistatakse nii inimese füüsilisi (nt võimas, sportlik ja jõuline auto), käitumisega – kokkuhoidlik mootor, vahva, rahulik, temperamentne või äkiline auto kui välimusega seotud omadusi – elegantne, muskliline, soliidne auto jt. Kosmeetikatoodetele omistatakse tavaliselt tegevusprotsesse – kosmeetikatooted muudavad, aitavad, hoolitsevad, pühivad, puhastavad, taastavad, võitlevad, hävitavad, peatavad ja ületavad. Arvuti- ja elektroonikatoodetele omistatakse enim inimmõtlemisega seotud omadusi, nt arukas printer, asjalik kaamera ja intelligentne pesumasin.

Ülle Mällmann analüüsis ettekandes “Sõna vorm ja tähendus trükireklaamides” (juhendaja Reet Kasik) 600 loosungit ja tunnuslauset. Reklaamlaused jagati kolme rühma lähtuvalt vormivõtetest: ootamatu regulaarsus, mis põhineb sarnaste häälikute ja sõnavormide korduvusel, ootamatu irregulaarsus põhineb keele reeglitest üleastumisel ja tüpograafilised võtted, milles kujutatakse tähti ja sõnu kirjapildiliselt harjumuspärasest erinevas vormis.
Alliteratsiooni ja assonantsi loomist on motiveerinud toodete, firmade ja kohtade nimed, millele on samaalgulise häälikuga sõna lisatud. Sageli on sõnavalikul arvestatud ka tulemuse mitmetähenduslikkust, esile tõstetakse kõige ootuspäratum tähendus, mängides sõnade denotatiivsete ja konnotatiivsete tähendustega. Nt öeldakse Selge Sott , kui millestki on aru saadud, Maksimarketi loosungis on väljendist esile tõstetud sõna sott ning kasutatud sajakroonise tähenduses. Fraseologismide, vanasõnade jt kinnisväljendite puhul kasutatakse uue seose loomise kõrval ka sõna asendamist reklaamitavaga seostuvaga või lisatakse mõni sõna juurde, nt Felixi loosungis on leitud huvitav seostamisvõimalus kahe köögiriista vahel: Kahvel lööb kulpi. Riimi kasutus põhineb peamiselt rütmilisuse kaudu meeldejäävamaks muutmisel, nt TOPs ruulib / sina roolid, millest esimene rida sisaldab toote nime, teine lisab infot sellega kaasneva kasu kohta. Homofoonia näidetes saavutatakse efekt kirjapildi ja häälduskuju erinevusega, nt T-särgipoe loosungis TEE SÄRK ISADEPÄEVAKS! võib tee tuleneda verbist tegema, kuid võib esineda ka t-tähe häälduskujuna (T-särk). Ootamatu irregulaarsuse näideteks on arvatud erandlik ortograafia, kus eesti keele tähestiku tähed on efekti saavutamiseks asendatud võõrtähtedega või on kasutatud tähtede kordamist, seda peamiselt onomatopoeetiliste jm häälitsusi ja kõne imiteerivate sõnade puhul, nt Rakvere lihatoodete firma reklaamib vürtsikaid tex-mex ribisid loosungiga Arrrrrrrrrrribi!, mis on teisendus mehhiklaste tervitushüüust Arriba! Fusiooni puhul on toote või firma nimi sulandatud eestikeelsesse sõnasse, nt PC-kaubamaja reklaamloosung PCkene LÕPUPIDU. Tüpograafilise võttena on enim mängitud tähekujudega, just o-tähe ja täpitähtedega, nt s¤braliin (õ-tähte asendab päike). Kõikide vaadeldud võtete puhul kasutatakse keelt ootamatutes seostes, mis kalduvad kõrvale tavapäraseks peetavast. Põhirõhk on just eristumisel vormi kaudu, mille abil juhitakse tähelepanu sõnade tähendustele, muutes need ka mitmetähenduslikumaks.

Elviira Küüni ettekanne “Mitte-eestlastest noorte kohanemine eestikeelses töökeskkonnas” (juhendaja Mart Rannut) käsitles keele sotsiaalset aspekti ning põhines 20 noore küsitlusel. Ettekandes iseloomustati küsitletud noorte sotsiaalset tausta, haridusteed, riigikeele oskust ning selle kasutust. Eesmärk oli selgitada, kuidas noored ise hindavad oma kohanemist uues töökeskkonnas, kas nad saavad hakkama, kuidas on nende suhted kolleegidega, kas neile töö meeldib. Positiivne on, et noored ei taju töökollektiivis rahvuse pinnal diskrimineerimist, nimetati vaid nime diskrimineerimist, sedagi kaudselt, kuna vastaja arvates ei kutsutud teda tööintervjuule just nime tõttu. Tulevikus soovisid end Eestiga siduda need noored, kellel oli parem eesti keele oskus ja kõrgem haridustase, oluline oli ka suguvõsa elukoht – tuleviku kindlustamisel loodetakse suguvõsa toetusele ja soovitustele töökoha leidmisel. Ettekandja üldine hinnang oli, et mitte-eestlastest noored on oma ameti ja töökeskkonnaga üsna rahul ning hindavad tulevikuväljavaateid positiivseteks.