EMAKEELE SELTS

Pille Penjami ettekanne “tulema-verbi modaalkasutuse kujunemisest eesti kirjakeeles 17.–20. sajandil” põhines magistritööl (Tartu ülikool, juhendaja Külli Habicht). Analüüsi aluseks oli 16 418 tulema-verbi kasutust, neist 4929 vanas kirjakeeles ning 11 489 eesti keele korpuse materjalides. Modaalsena oli tulema-verbi vaadeldud materjalis kasutatud kokku 3002 korral (114 näidet vanas kirjakeeles ning 2888 näidet tänapäeva eesti kirjakeele korpuses). Vanas kirjakeeles võis 6 nessessiivse tulema-tarindi puhul oletada ka mittemodaalsena tõlgendamise võimalust, alternatiivse tõlgenduse korral võiks tulema-verbi pidada tuleviku tähendust edasi andvaks. Varaseimad modaalsed kasutused kirjakeeles pärinevad 17. sajandi viimasest kümnendist, tarind näib algusest peale kandvat selgelt nessessiivset funktsiooni. Seega ei ole kirjakeele andmete põhjal võimalik jälgida modaalsuse järkjärgulist kujunemist tulema-verbi muude tähenduste baasil.
Modaalse tõlgendusega lausetes sarnanevad tulema-verbi semantika ja funktsioonid vanas kirjakeeles tänapäevastega, mõnel juhul võib oletada, et tarindi tähenduses sisalduvat kohustatust tajuti praegusest veidi nõrgemana. Tarindi grammatiline ehitus on varieeruv kogu vana kirjakeele perioodil. Nessessiivse tulema-tarindi grammatilise ehituse teisenemise nähtudest on markantseim tulema-verbi arvuühildumise kadumine. Kui vanas kirjakeeles jäi modaalsena kasutatud tulema-verbide osakaal tulema-verbi kõigi kasutuste hulgas mõne protsendi piiresse, siis 20. sajandi esimesel poolel on see järk-järgult oluliselt kasvanud, ulatudes 1950-ndate aastate ajakirjanduskeeles koguni 70 protsendini ja jäädes ka järgnevatel kümnenditel ajakirjanduskeeles 45–60 protsendi piiresse. Modaalsete tulema-tarindite sagedus ajakirjanduskeeles on märksa suurem kui ilukirjanduskeeles, see on seletatav tekstide sisuga. Eesti kirjakeele korpuse materjali põhjal võib väita, et suuri semantilisi muutusi tulema-verbi modaalkasutuses 20. sajandi jooksul varasema perioodiga võrreldes toimunud ei ole.

Sirli Parm (Tartu ülikool, juhendaja Renate Pajusalu) kõneles “Tähendustest ja tõlgendusvõimalustest, mille sõnad veel, juba ja alles lausele lisavad”. Analüüsimaterjali moodustas 600 uuritavaid sõnu sisaldavat lauset. Uuritavate sõnade tähenduste määramisel ja tähenduste kasutusvõimaluste määramisel on põhiliselt toetutud W. Frawley’ ajateooriale ja H. P. Grice’i ja L. R. Horni implikatuuriteooriale, sõnade juba ja alles ajalise tähenduse alljaotused on liigitatud A. Veismanni poolt koostatud eesti keele deiktiliste ajaväljendite tabeli põhjal.
Uurimuse peamise tulemusena saab näidata, et sõnade tähendusväljad on omavahel seotud üleminekualadega, mis kinnitab eeldust, et polüseemsete sõnade veel, juba ja alles kasutusala on lai ning ulatub konkreetsemast tähendusest abstraktsema poole. Kõige selgemalt on liigendunud sõna alles tähendused, tähendusrühmade piirid on hägusamad sõna veel puhul. Sõna alles omab selgemaid tähenduspiire ja on seega väiksema esinemissagedusega, sõnade veel ja juba tähenduspiirid pole nii selged ja omavad märgatavalt suuremat esinemissagedust. Sõnade veel, juba ja alles keskseks funktsiooniks on tugevdada neile vahetult eelnevate või järgnevate sõnade tähendusi, implitseerides ajalises tähenduses esinevana järeldusi sündmuse toimumisaja kohta. Põhilised väited polüseemsete sõnade veel, juba ja alles kohta on järgmised: esiteks, uuritud sõnad on suure esinemissagedusega, sest nad täidavad keelelises suhtluses kindlaid olulisi funktsioone; teiseks, sama sõna erinevaid tähendusi kasutatakse erinevates funktsioonides (nt lause: alles see oli siin alles); kolmandaks, sõnad kutsuvad esile konventsionaalse implikatuuri.

Anastassia Šmõreitšik uuris oma bakalaureusetöös parafaasia- ja kontaminatsiooninähtusi vene-eesti vahekeeles (Tallinna pedagoogikaülikool, juhendaja Tiina Rüütmaa). Termin kontaminatsioon tähistab sõnade või muude keelendite segamoodustumist, parafaasia on enamasti vormide sarnasusest põhjustatud nähtus, millele on andnud nime üks afaasia liik. Vene keele uurija Dešerieva järgi on parafaasiaga tegu siis, kui kaks kujult peaaegu sarnast sõna, mille tähendus on erinev, segi aetakse. Parafaasias tõuseb esile sõna, mis on aktsepteeritav, kuid antud kontekstis sobimatu, nt Koolis oli meil postkast, kuhu me panime kirju ja õnnistasime klassikaaslasi (segi on aetud verbid õnnitlema ja õnnistama). Kontaminatsiooni- ja parafaasiavigu ei tee mitte ainult võõra keele kasutajad, neid esineb ka emakeelekõnelejate keelekasutuses. Peapõhjuseks võib olla see, et kontaminatsioon toetub abstraktsetele assotsiatsioonidele. Enamasti eristatakse paradigmaatilisi seoseid (sõnad kuuluvad samasse rühma) sõnade vahel, näiteks kass ja saba assotsieeruvad koeraga ja süntaktilisi seoseid (sõnad, mis moodustavad fraasi mingi sõnaga), näiteks haukuma ja hammustama seonduvad koeraga. Parafaasiast ning kontaminatsioonist tingitud vigu käsitletakse kui eksimist eesti kirjakeele normis. Parafaasia- ja kontaminatsiooni nähtusi vene-eesti vahekeeles vaadeldi 138 verbinäite põhjal, tuues välja sarnaseid ja erinevaid jooni uuritavate nähtuste tekkimises. Andmete töötlemisel kasutati vene-eesti kontrastiivset keeleanalüüsi.

Marit Vesiaidi ettekanne “Kohanimed Pöide valla idaosas Saaremaal 1933. ning 2004. aastal” (Tallinna pedagoogikaülikool, juhendaja Annika Hussar) analüüsis kohanimede muutumist EKI-s oleva 1933. aasta kogu ning kõneleja enda kogutud materjali põhjal. Kohanime muutumise teooria aluseks on Terhi Ainiala seisukohad. Nime muutumisest saab rääkida vaid siis, kui see viitab geograafiliselt samale kohale. Kuigi kohad võivad nii mõõdult kui tüübilt muutuda, jäävad nad geograafiliselt samaks. Kohtade erineva laadi tõttu muutuvad ka nende nimed erinevalt. Näiteks põllumajanduslikud nimed kalduvad muutuma sagedamini kui looduslike kohtade nimed. Mida rohkem inimesi nime kasutab, seda väiksema tõenäosusega see muutub. Näiteks põllust saab heinamaa ning lõpuks mets, järv muudab kuju, soo kuivendatakse põllumaaks. Kokku on vaadeldaval alal esinenud 522 kohanime. Vaid 1933. aastal esines neist 292 nime. Näiteks karjamaaosa Uieniidiaaäär ning tänaseks hävinud talu Jupa. 2004. aastal 407 nime, näiteks Seljamäe laut, Aaviku talu. 2004. aastal oli kohanimesid küll rohkem, kuid see ei näita kohanimede arvu suurenemist, vaid pigem seda, et materjal on erinevalt kogutud. Mõlemal aastal sarnasel kujul (häälikulised muutused, näiteks Loasu > Laasu) esinenud nimesid oli 181 ning samasuguse nime oli säilitanud 114 kohta. Kõige püsivamad on olnud küla- ja talunimed, muutunud on vaid mõnede determinandid. Seevastu teede kohta seda väita ei saa: nõukogudeaegses maade ümberkorraldamises rajati ka uusi teid ning vanad kadusid. Uute kolhoosiga seotud kohtade ilmumisega lisandusid ka nimed, mida 1933. a materjalis ei esine.
Kuna loodusnimed ise on oma loomult püsivamad, on seda ka nende nimed. Eriti hästi on säilinud vetega seotud loodusnimed. Vähenenud on vaid mõnede mikrotoponüümide arv, sest ka vajadus väikeste kohtade identifitseerimiseks on vähenenud. Näiteks 2004. aastal Suutse poolsaare ning 1933. aastal Suutse laiu kujul esinenud poolsaare sääred Pitksear, Laisear, Kõrgesear jt 2004. aasta kogus enam ei kajastu. Lahtede nimed on enamjaolt alles, kuigi veekogu ise võib olla oma tüübilt muutunud. Näiteks mõlemas kogus kajastuv Käärme laht ehitati 1970-ndatel kinniseks kalakasvanduseks, säilitades aga endise nime, sh determinandi laht. Paralleelselt kutsutakse aga seda lahte ka Kalakasvatuseks. Mägede kui väljapaistvamate maamärkide nimed on üldiselt hästi säilinud. Peamisteks kohanimede mõjutajateks on olnud ajaloo kulg (kolhoosikord, linnastumine, kirjakeelestumine) aga ka looduslikud olud (mereääred on muutumas vähemläbitavateks, maapind kerkib jms). Üldiselt aga saab öelda, et vaadeldava ala kohanimed on olnud püsivad, tendents on aga vähenemisele ning kirjakeelsemaks muutumisele.