Emakeele Seltsi XL J. V. Veski päeva avasõnades tuletas juhatuse esimees Helle Metslang meelde, et esimesed Veski-konverentsid olid enam seotud just J. V. Veski enda tegevusega, hiljem aga muutusid need temaatilisteks konverentsideks.
Urmas Sutrop püstitas ettekandes “Kuidas tüpoloog kirjeldaks eesti keele sõnavara” mitmeid huvitavaid küsimusi, näiteks, mis on sõnavara, kuidas seda kirjeldada ja mis siis ikkagi huvitab tüpoloogi. Selgus, et tüpoloogia on mõtteviis, mis tegeleb seaduspärasuste otsimisega keelevalimist. Ettekandes käsitleti värvinimede tüpoloogiat, selle erandeid ning vastunäited teistes keeltes.
U. Sutrop tõi diskussioonis huvitava nähtusena esile ka teaduskeele terminoloogia uurimise, kus tüüpiliselt juhtub nii, et autor defineerib sissejuhatuses terminid ära, aga edasi kasutab neid termineid suhteliselt vabalt, sest ei suuda ka ise neid meeles pidada. Haldur Õim lisas kommentaarina, et selline situatsioon võib juhtuda sellepärast, et autor ei tea, millal ta kasutab seda sõna tehnilise terminina ja millal iseseisva sõnana.
Margit Langemets tutvustas ettekandes “Leksikograafi unistus” ideaalset sõnaraamatut, millest unistavad nii leksikograaf kui ka kasutaja. Ideaalne sõnaraamat on leksikograafi ja kasutaja vaatenurgast vastavalt siis akadeemiline – lihtne, lingvistiline – entsüklopeediline, deskriptiivne – preskriptiivne, kronoloogiline – loogiline, tsitaatide ja igapäevakeelega, meeldiv kasutada. Ideaalne leksikograaf tuleb ülikoolist, kus on saanud vastavat õpetust, ta mõtleb kasutajale, armastab sõnu ja teisi sõnaraamatuid ning lubab keelel muutuda. Kasutajat tuleb aga treenida juba algkoolist peale sõnaraamatu mugava kasutamise, võistluste ja kaastöö kaudu.
Enn Veldi märkis oma ettekandes “Pejoratiivsus ja häälikusümboolika informaalses sõnavaras”, et parem osa slängist võetakse nagunii informaalses keeles kasutusele.
Haldur Õim esitas küsimuse, et kui E. Veldi koostab kakskeelset sõnaraamatut ning otsib sinna adekvaatseid vasteid, siis kas need on universaalsed? Vastus oli, et ei ole. Küsimus auditooriumist, et missugune roll on algriimil vastas E. Veldi, et paljud tähendused ongi tänu sellele püsima jäänud, et meie mälus on selline info. Olulisemad on keelemallid kui konkreetsed tähendused.
Anneli Baran käsitles ettekandes “Intensiivistavate väljendite kujundist - kas metafoorne võrdlus või hüperboolina kasutatav metonüümia?” eesti kõnekäändude ja fraseologismide andmebaasis sisalduvaid liialdavaid ütlemisi, mille sisuks on ühe kindla omaduse, antud juhul rumaluse, karikeerne rõhutamine. Selliseid hüperboole esindavad kõige eredamalt intensiivistavad väljendid stuktuuriga ’X on nii Y, et Z’ (nt nii rumal, et ei tea pooli pudrunõusid; nii loll, et isegi päike ei paista peale). Kuna reeglina kaasneb liialdamisega naeruvääristamine, siis võib neid väljendeid vaadelda kui solvanguid, mis koosnevad kahest poolest: ühte lause poolde on kätketud isiku mingi omadus, mis on negatiivse tähisega, teisega illustreeritakse või põhjendatakse seda hinnangut. Intensiivistavate väljendite kujundi näol pole aga, vaatamata sidendi et näilisele võrdlevale funktsioonile, tegemist sugugi mitte võrdlusega tavamõistes. Selliste väljendite kujundi puhul tuleb rääkida hoopiski metonüümilisusest. Samas tekib aga kohe teatav vastuolu samades väljendites sisalduva hüperbooliga, millega kaasneb selgelt mingi nihestatus konkreetse situatsiooni suhtes.
Katre Õim selgitas oma ettekandes mõistemetafoori ELU ON TEEKOND ning TEE- ja SIRGE-kujundskeemide rolli mentaalset ebaõnnestumist tähistavate keelendite tekkimisel ja mõistestamisel. Me mõistame oma eesmärke elus teekonna sihtpunktidena, eesmärgipärane tegevus on meie jaoks iseeneslik liikumine sihtpunkti suunas, tegevused moodustavad tervikuna tee, mida mööda me liigume, eesmärkide saavutamise vahendite valimine tähendab sihtpunkti viiva tee valimist, raskused elus vastavad liikumistakistustele jne. Nimetatute kõrval toetavad ettekandes käsitletud keelendite mõistmist ülekanded, mille järgi jääb eesmärk erinevatel põhjustel saavutamata, näiteks: MITTEEDENEMINE ON MITTELIIKUMINE (SEISAK), MITTEEDENEMINE ON TAGURPIDI LIIKUMINE, EESMÄRGI SAAVUTAMATA JÄÄMINE ON SOOVITUD KOHTA MITTEJÕUDMINE. Võimalik, et nimetatud teekonna-metafoorid saavad võimalikuks tänu meie kogemuses kõrvuti paiknevatele TEE- ja SIRGE-kujundskeemidele. SIRGE–skeemi kohaselt on eesmärgipärase liikumisega seotud otse liikumine; TEE-skeemi olulisteks osadeks on mh liikumise tegelik trajektoor ning objekti asend ja suund konkreetsel ajal. Nimetatud tegurid, aga ka liikumistakistused ja trajektooril liikuvad jõud võivad viia selleni, et objekti tegelik lõplik asukoht ei vasta planeeritule ja eesmärk jääb saavutamata. Tõenäoliselt seavad ettekandes kirjeldatud mõistemudelid omakorda üldised, kuid ometi väga kindlad raamid ka tähendusmuutustele, s.t seaduspära mõistmises tingib leksikaliseerumismalli. Teisalt peitub meie kogemuses ja teadvuses eksisteerivate aluskorrelatsioonide rakendamises üks põhjusi, miks on nii ainukordse kujundkõne produtseerimine kui ka sellest arusaamine sedavõrd loomulik.
Sirli Parm rääkis eesti keele partiklite veel, juba, alles, jälle tähendusväljadest, mis liigituvad üldistavalt ajaliseks ja mitte-ajaliseks tähenduseks. Uuritud partiklid ei väljenda kirjeldatud sündmuse toimumisaega, nad suhestuvad väljendatud ajaga, sisaldades eelduse-ootuse komponenti, mis implitseerib ootuspärasest varasema või hilisema toimumisaja. Kahetasandilise ajatelje mudeli järgi kirjeldatud saksa keele ja inglise keele partiklid noch/ still ja schon/already sarnanevad eesti keele partiklitega veel/juba nende ajalises tähenduses sisalduva eelduse-ootuse komponendi ja järgnevuse komponendi poolest. Tähenduses sisalduv eelduse-ootuse komponent ei avaldu igas kontekstis.
Mati Erelt tutvustas Emakeele Seltsi 52. aastaraamatut ja õpperaamatut “Eesti keele väljendusõpetus kõrgkoolidele”.
Konverentsi järel asetati lilled J. V. Veski hauale Raadi kalmistul.
