Ettekandekoosoleku avas Emakeele Seltsi abiesimees professor Karl Pajusalu.
Reeli Torn-Leesik tõi oma ettekandes
"Käände ja tegumoe seostest eesti keeles" välja selle, et grammatilise tegumoe all vaadeldakse enamasti aktiivi ja passiivi vastandust, mis on levinud paljudes indioeuroopa keeltes. Samas on olemas ka teine tegumoeline vastandus, mida on täheldatud näiteks läänemeresoome keeltes (v.a. liivi), samuti keldi ja mõnes slaavi keeles: see on vastandus personaali ja impersonaali vahel.
Kui varasemates traditsioonilistes käsitlustest peeti eesti impersonaali passiiviks või passiivi all-liigiks, siis praeguseks on valdavaks kujunenud seisukoht, et eesti impersonaal ja passiiv on kaks eri tegumoodi.
Impersonaalset passiivi on võimalik moodustada ainult juhul, kui passiivilause subjektil on tunnus ’inimene’ (
oldi armastatud; *oldi läbi loetud). Impersonaali on võimalik moodustada üksnes (lähte- või tuletisvormis) verbidest, mis nõuavad inimtegijat, mis omakorda realiseerub nominatiivse subjektina.
Erinevalt impersonaalist saab passiivi moodustada ainult transitiivsetest verbidest. Kui impersonaali moodustamisel oli oluline, et sisendverbil oleks nominatiivne subjekt, siis passiivi väljundiks on nominatiivne subjekt, mis alati ühildub abitegusõnaga. Passiivi subjekt ei pea omama tunnust ’elus’ või ’inimtegija’.
Põhivastandus keeles on personaali ja impersonaali vahel; passiivi tuleb näha personaalikonstruktsioonide ühe alaliigina. Mõlemale konstruktsioonile on iseäralikud oma moodustuspiirangud, mida antud ettekanne püüdis vaadelda, keskendudes põhiliselt impersonaalile.
Daniele Monticelli ettekanne "Eesti keele uuendus ja Itaalia questione della lingua: paralleelid ja põimumine" tõstis esile mõningaid sarnasusi ja erinevusi teoreetilistes alustes, argumenteerimise strateegiates ja retoorikas. Esimene võrdlusmoment kõrvutas Dante Alighieri "volgare illustre" ehk itaalia kirjanduse kõrgkeele otsinguid ning Johannes Aaviku eesti "haritud" või "kultuurkeele" loomise katseid. Kõrvutamises ilmnes Eesti keeleuuenduse huvitava omapärana selle kahevahel olemine, võnkumine keele normeeriva korraldamise ja ilukirjandusele omase keele piiridega katsetamise vahel. Ettekande teine osa puudutas "ideoloogilist" poleemikat Eesti keeleuuenduse läbiviijate ja nende kritiseerijate vahel iseseisvuse ja ühinemise järgse Itaalia lingvistiliste vaidluste taustal. Kõrvutamise kaudu joonistusid välja vastandlikud poolused keelekorraldusliku tegevuse kontseptuaalsete aluste mõtestamisel. Uuendajate keele kunstlikkuse retoorika rõhutab selle muutlikkust, paljusust, proliferatsiooni ja võimaldab keele kiirendatud uuendamist. Uuenduse vastaste keele loomulikkuse retoorika rõhutab selle stabiilsust, ühtsust ja ökonoomiat ning eeldab keele aeglast ja orgaanilist arengut. Ettekande lõpus üritasin seletada Itaalia kirjaniku Gabriele D’Annunzio teose retseptsiooni ja tõlkimise olulisust keeleuuendajate jaoks kui hetke, milles Eesti keeleuuendus ja Itaalia questione della lingua põimuvad.
Helju Ridali ettekande "Fraseoloogiast ja fraseologismidest germanisti pilguga" lähtekohaks on fraseologismide käsitlus eesti keele õpikutes kesk- ja kõrgkoolidele. Lisaks õpikutele (ja EKGle) analüüsitakse ajakirja Keel ja Kirjandus kahte viimast aastakümmet, Mäetaguseid, Reetorit, doktoritöid jm, eesmärgiga saada aimu sellest, kuidas käsitlevad eesti keeleteadlased fraseologisme.
Ainsana kõigist õpikutest seletab ja illustreerib fraseologismide olemust "Eesti keele käsiraamat" (1997). Teistes õpikutes - ka EKGs - fraseologisme ei käsitleta. Fraseologismide määratlemisel tuleb lähtuda kriteeriumidest, mida kasutatakse käesoleval ajal teiste keelte, sh saksa keele fraseologismide kirjeldamisel ja liigitamisel. Need on:
a) fraseologismid koosnevad mitmest komponendist;
b) fraseologismid on püsiühendid;
c) fraseologismid on idiomaatilised;
d) fraseologismid on reprodutseeritavad;
e) fraseologismid on leksikaliseeritud.
Fraseologismide alumise piiri määramisel on eesti ja saksa keeles erinev lähtekoht. Eesti keeleteaduses aktsepteeritakse mitmekomponendilisuse nõuet ja analüüsitakse väga põhjalikult nn metafoorseid liit(nimi)sõnu kui fraseologisme. Saksa keeleteadus klassifitseerib need hoopis possessiivsete liitsõnadena. Ettekandes arutleti ka selle üle, kas ja milliseid fraseologismide tüüpe peaks kirjeldama käsiraamat.
